Nikolai Gogoli poeemi «Surnud hinged» seitsmendas peatükis on paeluv mõtisklus kirjaniku inspiratsioonist: «Ja kaua veel on mulle imelise võimu poolt määratud käia käsikäes oma kummaliste kangelastega, vaadelda kogu kohutavalt edasitormavat elu, vaadelda teda läbi maailmale nähtava naeru ja talle nähtamatute, teadmata pisarate!»
«Surnud hingede» kavalehel on Elmo Nüganeni seniste vene klassika lavastuste loetelu: viis Tšehhovit, üks Dostojevski, nüüd ka Gogol. «Maailmale nähtamatud pisarad» on tema kelmikaima Tšehhovi-lavastuse pealkiri. Ses kokkusattumuses peitub minu jaoks üks võtmeid «Surnud hingede» avamiseks. Elame äreval ajal, otsime teatrilavalt ühiskondlik-poliitilisi osutusi, ihkame otsekohest sõnumit, olgu siis vaistlikult või teadlikult. Aga ennäe, lavastaja N. näitab publikule Gogoli kubermangulinna N. ootamatult mänglevas, kerges, lõbusas laadis. Nüganeni pillavas mängulustis märkasin esietendusel kahte läbivat telge: kaudsemaid viiteid tema varasematele lavastustele ning silmatorkavat ja kütkestavat mängu Vene (kino)teatri saali kireva ja võimuka interjööriga. Tegevuspaiga toob Tallinna Vabaduse väljakule ka kõnekas repliik: «Keskväljak, teater, ausammas...»
