T, 31.01.2023

KULTUURIS KUUM ⟩ Kadri Kõusaar: Kui oleksin hüpanud merre, siis oleksin raudselt uppunud!

Krister Kivi
, ajakirjanik
Kadri Kõusaar: Kui oleksin hüpanud merre, siis oleksin raudselt uppunud!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadri Kõusaar on jaganud pärast pere loomist aega Londoni ja Eesti vahel. Viimastel aastatel on ta olnud pigem Tallinnas.
Kadri Kõusaar on jaganud pärast pere loomist aega Londoni ja Eesti vahel. Viimastel aastatel on ta olnud pigem Tallinnas. Foto: Mihkel Maripuu

Üks minut veel! Helista uuesti ühe minuti pärast, hüüab Kadri Kõusaare hääl ärevalt, kui veerand tundi kokkulepitust hiljem ühel varjulisel kesklinna tänaval fonoluku nuppu litsun. Veel kaks minutit hiljem hakkavad uksed avanema ja ees ootab tõus läbi eestiaegse kortermaja jaheda trepikoja teisele korrusele, kus naeratav ja veidi ärev filmilooja korterit üürib. Seintel märkab pilk heledat triibulist tapeeti, laes kristall-lühtreid. Lastetuba on pisut segamini nagu lastetoad ikka, põrandal aga vanaaegne parkett.

Kõusaar on mu sõber, sestap oleks kohatu selles loos ka teietada – me tunneme teineteist täpselt veerand sajandit. Aastaid oleme täiesti juhuslikult elanud ka naabermajades, kuid nagu tänapäeval kombeks, suhelnud ikka vaid internetis: tänavalgi pole õnnestunud teineteisega isegi mitte juhuslikult trehvata. Elud on liikunud justkui paralleelselt, kuid erinevatel kiirustel: ajakirjandusest sprintis väle Kõusaar kohe pärast keskkooli ilukirjandusse, sealt lipsas aga filmimeediumisse. Ning Kõusaare uues filmis «Kõrb» ongi palju maagilisi momente, midagi üldinimlikku ja humaanselt hümnilikku. Vähemasti tekkis selline mulje intervjuueelsel ööl, mil diivaniserval istudes sülearvutist «Kõrbe» vaatasin, keele all juba lagunemas rahustav unerohutablett.

Kõusaar aga ei võta unerohtu, ei suitseta ega joo (kui, siis üksnes «prantslase kombel», klaasike veini söögi juurde). Ta spordib, toitub tervislikult, hakkab enda sõnul suurest rõõmust naerma värsket peeti või kuhja rukolat nähes. Vaid kord elus, pärast üht traumaatilist kogemust 16-aastasena, on ta pidanud võtma antidepressante. Kuid sinna veel jõuame.

Märksõnad
Tagasi üles