Tema Lenini küljes on toru, mis oli augu sees, ent auk oli puuritud Tampere Lenini muuseumi seina. See Lenin on olenevalt sellest, kuidas teda parasjagu transporditakse, kas hunnik või kägar. Selle moodustise peal saab magada, kuni ta ei hakka krigisema. Temas liiguvad sooled ja veresooned, nii on tema puhul tegu kas küborgi või monstrumiga. Ta on valmis isegi selgitama, et Tampere stiilis ökoleninismi ei ole vaja, kassid mingu kõik ühisbarakkidesse ja gaas lastagu takkaotsa. Mida oleks kahtlemata ütelnud oma vaenlaste kohta ka ehtne Lenin, kes ei sallinud ökot.
See raamat ei ole klassikaline maagiline realism, sest maagilisel realismil on alati väga selge ühiskonnakriitiline sõnum. See pole ka puhas vaatemäng, selleks on see teos liiga hästi kirjutatud. Palaganiks toda ei tohiks nimetada, sest see solvaks autorit. Paša Matšinovil on õnnestunud teha teoks iga vähegi novaatorlikkusele kalduva kirjaniku unistus – pane unenägu kirja nii, et kõigil on huvitav.