AK ⟩ Kirjanduse ja alkeemia ühe suupoolega muigav seos

Paavo Matsin oma teosega «Kirjandus ja alkeemia». Foto: Erakogu

Paavo Matsin, üks Eesti fantaasiarikkamaid proosakirjanikke, annab artiklikogus «Kirjandus ja alkeemia» omajagu aimu selle kohta, kust tema ideelend toitu saab. Loomulikult, nimi tegelikult reedab nii mõndagi – just kirjandusest ja alkeemiast on kõige rohkem juttu. Ühest teise, teisest esimese võtmes.

Paavo Matsin, üks Eesti fantaasiarikkamaid proosakirjanikke, annab artiklikogus «Kirjandus ja alkeemia» omajagu aimu selle kohta, kust tema ideelend toitu saab. Loomulikult, nimi tegelikult reedab nii mõndagi – just kirjandusest ja alkeemiast on kõige rohkem juttu. Ühest teise, teisest esimese võtmes.Matsini alkeemia ja muu esoteerika lembus ei tulene ainult huvist elukirevuse vastu, vaid sellel on sügavam põhjendus. «Just alkeemilistes traktaatides ja ilukirjanduses on minu arust inimloomust kõige paremini edasi antud, jungilikult väljendudes paljastub siin individuatsiooniprotsess kõige täiuslikumal kujul,» kirjutab ta.

«On päris palju autoreid, kes oma eluajal olid küllalt kuulsad, kuid hiljem eriti mitte. Mis ei tähenda, et neid ei loetaks huviliste ringides,» ütleb Matsin oma lugemiseelistuste kohta. «Niisugune arusaam kirjandusest näeb kõikjal kirjandusajaloos pooleli jäänud teid, kust võib soovi korral üritada edasiminekut.» Tema meelest muutub sellisel lähenemisel autori ja lugeja vahekorra asemel olulisemaks autori ja selle raja, idee suhe, mille ta on valinud. Seega muutub tähtsamaks töö ise.