R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Sõjas pole midagi loogilist

Intervjuu tühjade seintega näituse kuraatoriga!
Margit Adorf
, filmikriitik
Sõjas pole midagi loogilist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kuraator Jane A. Sharp Zimmerli kunstimuuseumist.
Kuraator Jane A. Sharp Zimmerli kunstimuuseumist. Foto: Sander Ilvest
  • Praegu on raske aeg, et kultuuri tarbida.
  • Tühjad seinad sümboliseerivad sõja ja hävingu mõju.
  • Paljud kunstnikud kodeerivad oma sõnumeid.

Möödunud nädalal avati KUMUs ilma kunstiteosteta näitus «Mõtlevad pildid», millel algselt oli planeeritud näidata nõukogude võimuga opositsioonis olnud põrandaaluste kunstnike töid. Miks ometi selline veider plaan, tsenseerida niisuguse sisuga näitust? Seda käisin uurimas näituse kuraatorilt Jane Sharpilt.

Jane A. Sharp on Rutgersi ülikooli kunstiajaloo professor ja töötab lisaks Zimmerli kunstimuuseumis Dodge’idele kuuluva Nõukogude Liidu nonkonformistliku kunsti kogu teadur-kuraatorina. Näitust, mis nüüd ilma piltideta peaks inimesi mõtlema panema, on ette valmistatud viis aastat.

Kui me näituse kuraatori Jane Sharpiga näituseruumides tiiru teeme, avaldan oma mõistmatust selle otsuse pärast, et niisugune näitus on tühi. Sharp, kes paistab olevat leebe loomuga, kuid samas sitke ja elunäinud naine, ütleb, et tema imestus selle üle oli samuti suur, sest otsus pilte mitte üles panna tuli muuseumi direktorilt. Aga ta hakkas oma kureeritavat näitust kaitsma ja lõpuks saavutati kompromiss, et näitus avatakse tühjana, kuid teosed tulevad siiski ka näitamisele, seejuures kõik teosed, mitte ainult osa.

Näitusesaal hallikasbeežide seintega on hämaralt valgustatud, nurgas on püsti redel, millel tunkedes töömees puurib seina sisse auke, ei ole näha ühtegi kunstiteost, mis ootaks seinale riputamist, küll aga on seintel tööde kohti markeerivad tumedamad varjud, paika on pandud ka näitust tutvustavad sildid ja pikemad vahetekstid. Näha saab paari tuba, mis on kujundatud installatsioonina nõukogude elust, esialgu on needki tühjad, kuid üleüldise lageduse kõrval mõjuvad juba peaaegu «nagu päris».

Tahaksin kindlasti seda näitust näha, mõtlen ma, kuigi olengi ju parasjagu selle näituse sees. Niisugusena on selle ülespanemine täiesti mõttetu, mõtlen ma. Aga hea on, et see nii ei jää, asi seegi. Protest protestivate kunstnike vastu on absurdne, see jõuab seal saalis küll teravalt kohale.

Näitus tõotab tulla rikkalik, esindatud on Balti riikide kunstnikud ja kunstnikud, kes tegutsesid Venemaal. Kui eestlastest kunstnike seas on kohalikele kindlasti väga tuntud nimed, siis vene kunstnikud ei pruugi nii tuttavad olla, sest ega neid töid palju pole presenteeritud. Kahel varasemal näitusel KUMUs on osa kollektsioonist näha olnud, nüüd aga on oodata ka selliseid töid, mida pole Eestis varem näidatudki, näiteks üks suur Raul Meele panoraam ja Sirje Runge tööde komplekt, millest üks teos on KUMU enda kollektsioonis, kuid ülejäänud kuuluvad Zimmerli kollektsiooni. Nii et põnevust peaks näitus pakkuma nii sügavama kunstihuviga publikule kui ka neile, kes juhuslikult KUMUsse sisse põikavad.

Otsime Jane Sharpiga endale vaiksema nurgakese ühes loenguruumis ja ma püüan teda veidike pinnida näituse asjus, mis vaatajate eest veel mitu nädalat varjatud. Olgu öeldud, et kuni näitusel kunstiteoseid üleval ei ole, saab seda tasuta vaadata.

Näitus «Mõtlevad pildid» Kumu suures saalis

Näitus jääb avatuks 14. augustini 2022

Esimesed kunstiteosed pannakse üles 18. aprillil

Tühjade seintega sõjaprotest.
Tühjade seintega sõjaprotest. Foto: Sander Ilvest

Rääkige pisut endast: millest selline huvi Venemaa kunsti vastu? Kas teil on seal esivanemaid? Olete ise Venemaal käinud?

Mul ei ole Venemaal mitte mingeid sugulasi, selle üle on ikka imestatud minu erialavaliku puhul. Aga ma käisin kolledžis 70ndail ja otsustasin erialaks valida vene ja nõukogude kultuuri. 70ndatel käisin ka õppimas Leningradi riiklikus ülikoolis. Vene keele sain hästi selgeks. Doktorikraadi tegin Yale’i ülikoolis kirjanduse erialal. Hiljem olen töötanud muuseumis New Yorgis, pidanud loenguid, keskendunud 90ndail kunstile. Zimmerli muuseumis töötan alates 1999. Minu esimene raamat oli revolutsioonieelne avangard. Nüüd kirjutan ma enamasti perioodist, mis algab 1950ndaist kuni tänase päevani. Olen seni kirjutanud peamiselt Venemaa kunstist, aga nüüd ka Gruusiast, Kesk-Aasiast, Kasahstanist. Nüüd on kureeritud ka Balti riikide näitus. Olen ka kirjutanud dissertatsiooni eesti kunstist.

Kas selle näituse puhul olete võrrelnud, missugune on Balti riikide ja vene kunst NSVLi ajal ja pärast seda?

Peame kõik sellele mõtlema. On selge, et kõik, mis tänapäeval juhtub, aitab meil minevikku ümber mõtestada. Neid asju ei saa eraldada. Mida Putin täna teeb... See on hämmastav, mida ta tahab minevikust ellu äratada. Need pole mitte üksnes Stalinile iseloomulikud jooned tema käitumises, Ukraina hävitamine, vaid ta püüdleb ka impeeriumi taastamise poole. Vene identiteet on justkui kogu aeg ohus ja kultuur peab seda toetama, väljendama seda, mida otse ei saa öelda. Venemaal ei ole selline valitsus, mis esindaks rahva tahet.

KUMU näitusega on asi nii, et alguses oli mõte välja jätta vene kunstnikud. Kuraatorid kaitsesid seda, et nii ei saa. Nüüd on alguses kõik seinad tühjad, et näidata, missugune mõju on sõjal ja hävingul. Kultuuritegevus üle maailma on häiritud, katkestatakse mitmesuguseid programme.

Vastus sõjale ei ole alati loogiline. Kui hakkame kogu vene kultuuri tühistama, siis on see vesi Putini veskile ja me teemegi seda, millest Putin on rääkinud: ignoreerime ja tühistame Venemaad. Tuleb siiski teha mingi valik. Tšaikovskit ei saa tühistada.

Paljud ütlevad, et ainult Putin on süüdi ja rahvas on ära tinistatud, nad on propaganda ohvrid. Kuidas see suund kunstis on? Kas nüüdisaegne vene kunst on väga propagandistlik?

Mõned kunstnikud on küll. Samas on asi ka selles, et kui sa ei lähe sellega kaasa, oled nähtamatu. Kui mängid reeglitega kaasa, siis sind tunnustatakse. Kunstnikud on sellise kohutava valiku ees. Paljud küll ei lähe mingi poliitikaga kaasa, kuid asi on rahastuse vastuvõtmises.

90ndail ja 2000ndate aastate alguses oli vene kunstis palju rohkem vabadust. Toona oli see üsna vaba, sest valitsus ei hoolinud kaasaegsest kunstist. Nüüd on olukord hoopis teistsugune, kunstnikud tsenseerivad end ise ning paljud kunstnikud on seega hakanud oma sõnumeid kodeerima. Lisaks on nad valinud mingi teise ameti, et ei peaks olema liialt poliitilised, mis neid kunstnikuna hävitaks, nii et nad saavad olla valitsuse jaoks märkamatumad, kuid neil säilib siiski võimalus end väljendada.

Probleem kultuuriga Venemaal on see, et sinuga võib midagi juhtuda, kui oma mõtteid vabalt väljendad – sind pannakse vangi. Mul on sõpru, kes on lihtsalt arreteeritud tänaval jalutamise eest. Nad ei osalenud meeleavaldusel, nad olid sellest eemal, nad võeti kinni ja tehti trahvi. Kunstniku jaoks on selline keskkond riskantne.

Viimased 5–10 aastat ei ole olnud kerged, kuid see periood, mida näitusel kajastame, on teistsugune. Enamik kunstnikke sel näitusel isegi ei otsinud võimalusi, et oma töid avalikult näidata. Nad leidsid mooduseid, kuidas mõnikord näitusi teha kitsamale ringile. Balti riikides oli see lihtsam, Moskvas keerulisem. Näituseid sai näha vaid kutsetega, see aga oli samuti ohtlik.

Tööde kohti markeerivad tumedamad varjud, paika on pandud ka näitust tutvustavad sildid.
Tööde kohti markeerivad tumedamad varjud, paika on pandud ka näitust tutvustavad sildid. Foto: Sander Ilvest
Tühjade seintega näitus. FOTO:
Tühjade seintega näitus. FOTO: Foto: Sander Ilvest

Need kunstnikud, kes näitusel on esindatud, kas olete nendega ka suhelnud? Mida nemad sellest tühja näituse kontseptsioonist arvavad?

Jah, suhelnud olen, kuid ma ei tea seda, mida nad kontseptsioonist arvavad. Need otsused sündisid väga kiiresti ja konkreetse näituse asjus ei ole ma kunstnikega suhelnud. Sirje Runge ja Raul Meelega on mul hea kontakt, olen ka olnud ühenduses paari läti kunstnikuga. Ülejäänutele pean veel kirja saatma, kus selgitan olukorda. Eriti pean just vene kunstnikele kinnitama, et kõikide nende tööd tulevad näitamisele. Ma ei tea sedagi, kas nad on enam Venemaa kodanikud, sest vaid kaks kunstnikku neist elab tänini Venemaal, ülejäänud on kõik mujal, näiteks Berliinis, New Yorgis, Prahas, Kölnis... Sellel näitusel me ei teinud isegi korralikku avamist, sest praegu pole aeg tähistamiseks.

Palun kirjeldage, mida vaataja näitusel siis näha saab, kui seal lõpuks peale tühjade seinte ka teoseid on.

Alguses nad näevad varje kui lubadusi; varje, mis markeerivad kunsti puudumist. Tasapisi hakkavad tööd eri ruumides ilmuma ja nende vahel hakkab toimuma dialoog. Ma loodan, et vaataja saab sellest emotsionaalselt aru. Ma ise leian, et see võib isegi hea olla, sest muidu joostakse näitusesaal korraga läbi ja siis kõiki nüansse ei taba. Kui nüüd näitusel käia, kui kõik veel ei ole väljas, on ka dialoog selgemalt esil. Näitamisele tuleb maale, palju tugevaid värve, kuid selle vastandina ka suurt üksindust.

Eriti tahan esile tõsta Sirje Runge töid. Palju on fotograafide töid, mis võivad esmapilgul tunduda, et need on dokumentaalfotod, kuid see pole nii. Kui hakata lähemalt vaatama, siis on neisse paigutatud objekte, mis sinna ei kuulu. Paljud fotod on montaaž, mis rõhutab absurdi või on ka koomiline. See on väga huvitav. Tuleb ka töid, mida Eestis pole varem näidatud, näiteks Raul Meelelt ja Leonhard Lapinilt.

​Vastus sõjale ei ole alati loogiline. Kui me hakkame kogu vene kultuuri tühistama, siis on see vesi Putini veskile.

Balti riike peeti nõukogude ajal alati kõige vabamaks piirkonnaks NSVLi piires. Kas seda vabadust on kunstnike töödes ka näha, võrreldes vene kunstnikega?

Arvan küll. Balti kunstnike töödes on rohkem mängulisust, seda on näha ka fotodel. Balti riikide kunstnike töödes on minu meelest tunda rohkem kergust, sellist, mida teiste nõukogude kunstnike töödes ei ole, mõne harva erandiga. Enesekindlus on hoopis teine.

Missugune taust nendel kunstnikel on? Kas neil on kunstiharidus, on nad diletandid?

On nii ja naa. Rohkem on selliseid, kes on saanud mingisuguse kunstihariduse – maali, graafika, arhitektuuri valdkonnas –, kuid on ka iseõppinuid, kes on püüdnud end harida teistelt kunstnikelt õppides. Paljudel oli probleemiks see, et kui sa polnud nn ametlikult kunstnik, siis ei olnud ligipääsu materjalidele, mistõttu püüdis suur osa kunstnikke astuda kunstnike liitu. Mindi tööle graafiliseks disaineriks, tehti illustratsioone lasteraamatutele, töötati trükikodades või kirjastustes. Nii sai teha ka oma kunstiloomingut, kuid lasteraamatud olid toona suure vabaduse allikaks, kus sai end vabamalt välja elada.

Kuidas see kollektsioon üldse sündis? Mille alusel Dodge neid töid koguma hakkas, kas ta korjas kokku kõik, mis kätte sai, või toimus mingi eelselektsioon?

See käis nii, et ta sõbrunes kohalike kunstnikega ja siis sõprussidemete kaudu hakkas teoseid kogunema. Kunstnikud ei soovinud jääda vaid Nõukogude Liidu piiresse, aga kohalikud muuseumid ja riiklikud kogud ostsid vaid selliseid teoseid, mis olid riiklikult tunnustatud.

Väga paljudel kollektsiooni kuuluvatel maalidel on taga tempel, millel on kirjas, et «see pole kunst, võib eksportida».

Dodge eesmärgiks oli kitsamalt koguda nende kunstnike töid, kes ei olnud riiklikult tunnustatud ja kes olid võimuvastased. Ta mõistis, et nõukogude kultuur sünnitas küll suurepärast kirjandust, filme, teatrit, kuid kunsti puhul polnud seda märgata, nii et ta hakkas seda ise otsima: kus on see mitteametlik, propagandaväline kunst. Ta püüdis leida seda, mis on peidus, otsida väljendusvabadust. Tema jaoks oli see vastupanu märk Nõukogude võimu vastu. Dodge’i kogusse sattus palju sellist materjali, mida vene ametnikud ei pidanud isegi kunstiks ja väga paljudel kollektsiooni kuuluvatel maalidel on taga tempel, millel on kirjas, et «see pole kunst, võib eksportida». Tempel pärines kultuuriministeeriumilt: see pole kunst, võtke! Ja nii sai neid töid välja saata, näiteks diplomaatilise postiga.

Norton Dodge (1927–2011)

  • Ameerika majandusteadlane ja sovetoloog, kes reisis esimest korda Nõukogude Liitu Harvardi ülikooli tudengina 1955. aastal.
  • Järgmiste kümnendite jooksul kogus Dodge agentide abiga arvukalt eri liiduvabariikide mitteametlikku kunsti ning smugeldas selle Ühendriikidesse.
  • Nüüdsel ajal hoitakse tema rohkem kui 20 000 teosest koosnevat kollektsiooni Rutgersi ülikooli juures asuvas Zimmerli kunstimuuseumis.

Kas noortele, kes ei ole kunagi kogenud nõukogude riiki, on kunstnike vastuhakk arusaadav? On see ilmne, et tegemist on just opositsioonikunstnike töödega?

Ma arvan, et see on arusaadav, kuigi parem oleks, kui seda näitust vaatama minnes teeks huviline veidi eeltööd. Samas ei ole sellel näitusel väljapandud tööd sarnased ülejäänud lääne kunstiga. Väljapandu ei ole otsene peegeldus sellest, mis ümberringi toimus. Kunstnik on oma keskkonda vaadelnud ja annab edasi selle pildi juba muundatud kujul: see on kritiseeriv, naeruvääristav või omamoodi kõverpeegel. Kunst ei peegelda otsest reaalsust ja kuna see seda ei tee, siis sellel on sügavam mõte.

Praegu on raske aeg kultuuri tarbimiseks, kuid kultuur on siiski see, mis annab võimaluse vaimu puhata, annab ruumi fantaasiale, võimaluse reaalsuse lajatavast infovoost põgeneda. See annab võimaluse kogeda kellegi teise nägemust ja see on omamoodi vabastav. Ma arvan ka, et see näitus annab meile lootust. Kunstnikud, kes on siin näitusel esindatud, on võidelnud selle nimel, et nende looming oleks nähtav. Nad ei olnud tunnustatud, kuid nad tegutsesid edasi. See on pühendumus. Pühendumus aga on vabastav ja ma arvan, et see annab ka lootust tulevikuks.

Kuraator Jane A. Sharp Zimmerli kunstimuuseumist.
Kuraator Jane A. Sharp Zimmerli kunstimuuseumist. Foto: Sander Ilvest
Märksõnad
Tagasi üles