Kui laia kunstiajaloo kontekstis jookseb abstraktsel kunstil juba teine elusajand, siis kohalikus kunstielus peaks ta peatselt alles 70 saama – seda vähemasti siis, kui võtta nullpunktiks Lola Liivati silmiavav kohtumine abstraktse ekspressionismiga Moskva VI ülemaailmsel noorsoo- ja tudengifestivalil. Eesti mittefiguratiivne kunst on – nagu tegelikult ka suur osa meie figuratiivsest kunstist – tekkinud lääne kunstimaailma rannikujoonele juba oma jälje jätnud kunstiliikumise kohaliku järellainetusena.
Siit ei tohiks välja lugeda, otsekui oleks 70 aastat tegutsetud sabassörkimisega.