R, 7.10.2022

KULTUUR ⟩ Kriitiku surm on vaataja rõõm

Janar Ala
, toimetaja
Kriitiku surm on vaataja rõõm
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kunstihoone suur saal: esiplaanil Kris Lemsalu «Laisk lill», põrandal Robin Nõgisto «Keks», seintel Kaido Ole abstraktsed maalid ja taga Art Allmäe «Tagasi paradiisi?».  FOTO: Paul Kuimet
Kunstihoone suur saal: esiplaanil Kris Lemsalu «Laisk lill», põrandal Robin Nõgisto «Keks», seintel Kaido Ole abstraktsed maalid ja taga Art Allmäe «Tagasi paradiisi?». FOTO: Paul Kuimet Foto: Paul Kuimet

Kunstihoone näitus on reklaamitud välja kui viimane näitus enne Lasnamäele ajutisse majja kolimist. Pealkiri tõotab mängulist lähenemist.

Mänguline lähenemine on vähemalt minu jaoks nüüdisaegses kultuuris ka natuke probleemne nähtus. Küllaltki palju kutsutakse igal pool üles olema mängulised. Olgem ikka mängulised, olgem loovad, olgem sädelevad, säratagem silmi, leidkem uusi lahendusi. Ja siis ollakse, tehakse ja luuakse, aga vahel tundub sellise käsu tingimustes elamine ka natuke väsitav. Lapsikuse kultus käib praeguse ajaga samuti tuntavalt kaasas.

Moodne kultuuritööstus oma eri ilmumistes hindab vaata et rõhutatult mängulisuse printsiipi. Kultuurisaated, muuseumid, enese­esitlused jne. Ikka peab olema sees fun ja jee-jee-element. Kuigi eks looming ongi ju mäng, aga sedalaadi tööstuslikku rõõmsat lähenemist ilmestab pigem printsiip väljastpoolt sissepoole, samas kui minu meelest loomulikumatel mängulisuse juhtumitel võiks täheldada vastupidist asjade käiku. Klassikaline turundus vs. hinge dihhotoomia.

Märksõnad
Tagasi üles