AJA AUK ⟩ Igaval inimesel pole raha vaja

Paul Morley, «Words and Music». Foto: Raamatukaas

Vahel võib ikka lasta enda sisse paistma nostalgiakiire. Enam-vähem ainus asi, mis minus nostalgiat tekitab, on vana kooli muusikaajakirjandus. Selline, mida kirjutati muusikaajalehtedesse ja muusikaajakirjadesse ja millel oli ka reaalne mõju ning mille esimeseks prioriteediks ei olnud turundus.

Pean jätkuvalt ühte vana kooli muusikaarvustust ideaalseks tekstiks. Selles oli tahtmist olla midagi muud, üleüldse igasugust tahtmist olla. Kui inglisekeelset väljendit wannabe peetakse üldiselt justkui halvustavaks, see viitab kellelegi, kes proovib ennast ehtida võõraste sulgedega, siis popkultuuri ja kindlasti ka vana kooli muusikaajakirjanduse kontekstis kõlab see sõna väga kohaselt ja ilusasti.

Briti muusikakriitikutest üks klassikalisemaid on Paul Morley, kel on täna põhjust tähistada 65 eluaasta täitumist. Ta alustas arvustuste kirjutamisega, kui oli 17. Üldiselt peetaksegi vanusevahemikku 17–25 ideaalseks popikriitika viljelemise ajaks, sealt edasi võib asi võtta juba kas pisut traagilise või koomilise varjundi. Ei sobi nagu enam.