AK ⟩ Sic transit…

Jelena Katišonok, «Kui inimene läheb ära». Foto: Raamat

Lätis sündinud, kuid juba aastakümneid USAs elava Jelena Katišonoki romaan «Kui inimene läheb ära» (2011) kujutab ühe Riia kesklinna maja asukate elu peaaegu kogu 20. sajandi vältel.

Kirjandusteosed, kus vaadeldakse ühe maja (või hoonegrupi) kõigi elanike elu paralleelselt, pole kuigi haruldased. Kiire mälukammimise järel võib Eesti kirjandusest nimetada esmalt muidugi Oskar Lutsu värvikat jutustust «Tagahoovis», aga samuti Richard Rohu «Ummiktänavat», kus pealkirjast hoolimata käib elu ühe armetu maja ümber. Kõige uuemast ajast tuleb meelde Kärt Hellerma «Koer ja kuu» (2018).

Jelena Katišonoki romaanile «Kui inimene läheb ära» on tegelikult aga kõige lähedasem 2013. aastal linastunud Hardi Volmeri mängufilm «Elavad pildid». Volmeri film kujutab ühe Tallinna vanalinna maja elu 20. sajandi algusest kuni 1990. aastateni. Katišonoki teos algab natuke hiljem: selle keskmes olev maja Riia kesklinnaga piirnevas rajoonis Palissaadi tänaval ehitatakse aastal 1927; lugu päädib stseeniga, kus maja algne omanik tuleb pärast piiride avanemist koos pojaga kunagisi elupaiku vaatama.

Romaanis «Kui inimene läheb ära» jälgitakse majaelanikke laial skaalal. Kõige olulisemad persoonid on kahtlemata need, kes elavad majas kohe algusaegadel, 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel. Nende saatust ei lasta silmist ka siis, kui nad on ammu majast läinud – kas omal algatusel või arreteerituna, küüditatuna, muul moel sunnitult.