AK ⟩ Rikkalikus murdekeeles kirjutatud uus eesti romaan

Heli Kendra, kelle teos «Kärkä» pälvis Eesti Kirjanike Liidu mullusel romaanivõistlusel 2. koha. Foto: Kris Moor

Heli Kendra «Kärkä», mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu mullusel romaanivõistlusel 2. koha, on ilukirjanduslik tagasivaade Kuusalu kandi rannakülade aja- ja keelelukku.

Praegusest hetkest ­tagasi vaadates tundub suisa uskumatu, kui palju erinevaid paikkondlikke keele­murdeid, rõivamustreid ning tavasid ja kombeid on siia pisukesele maalapile ja ahta­kesse keeleruumi enne kirjakeele ajastut ära mahtunud, aga eks ajas tagasi minnes kasva ka vahemaad – ammuks need siledad maanteed ja nobedad masinad tulid, ning tänane tunnike sõitu on eilne päevateekond.

Kui märkida siia juurde veel, et igapäevane leib tuli ise põllult (või merest) kokku kraapida, lisaks ­mõisapõllult mõisnikule ­sakstesaia materjali, siis polegi enam väga imestada. Palju ühel lihtinimesel siis ikka oli aega ja tarvidust oma külast või mõisa maadelt võõraste paikade vahet sagida ning kindakirju ja sõnavara vahetada.

Heli Kendra romaan «Kärkä» on ilukirjanduslik tagasivaade ühte sellisesse paikkondlikku, täpsemalt Kuusalu kandi rannakülade aja- ja keelelukku, 18. lõppu ja 19. algusotsa, aega, mil kõikjal kõneldi kohalikku murret, koolikohustus polnud küladesse jõudnud ning kirjaoskuski oli tükatine asi – kes oskas, kes ei osanud –, aga lapsi oli siiski ­tarvis juba tähti veerima saada, et katekismuses järge pidada annaks ja leeris käia kannataks.

Veel käiakse vargsi pudrukausiga püha puu alla toitu viimas, veel seisab rannas kabel kalaõnne andjale Kolju-taadile, veel on igal majapidamisel peremärgid ja teadjanaised teavad väega sõnu ning salamärke, paha silm ja halb sõna aga toovad lõputa kurja õnnetust.

Tegemist on ühe perekonna (ja selle majapidamiste, sest eks talud ja pered ole ju tihedalt seotud) looga, mille keskmes on üks õdedest – Kärkä Ann. Sealjuures on nii Anne kui tema tütre Tiina tegelaskujud inspireeritud Tapurla külas lindistatud etnograafilisest materjalist, mis ka raamatu lõpus ära toodud, nende talu aga Virve külas asuvast autori suvekoduks olevast Kuusiku talust (tausta tutvustab Ülle Tamm 22. detsembri vallalehes Sõnumitooja).