Juhtus nii, et «Ma võiksin sulguda pähklikoorde» esimene Tallinna etendus algas kaks tundi hiljem, kell üheksa õhtul. Põhjuseks kontsert naabruses ja Telliskivi loomelinnaku läbikostvad seinad. Lavastus aga vajab vaikust ja oma helide süsteemi. Muide, ühes monoloogis, mida lavalt kuulatame, igatseb naine kodu kortermajas, kus ei oleks ühtegi naabrit!
Tellijale
KULTUUR ⟩ Me üksindus saab unenäoks…
Kuivõrd mõjutas ootusepinge näitlejate valmisolekut ja publiku vastuvõtuvõimet, kas seetõttu tundus etendus tibake pikem kui vaja, ei mõista ega tahagi mõõta. Lavastaja Priit Põldma tänusõnad publikule enne algust andsid kohe lisamõõtme üksinduse teemale. Ootasime koos vaikust. Silmside. Vargsed naeratused. Siis esimene sõna. Lava ja saali kokkusaamise algus. Alati kordumatu.