KULTUUR ⟩ Me üksindus saab unenäoks…

Kaie Mihkelson Vaba Lava lavastuses «Ma võiksin sulguda pähklikoorde». Foto: Vaba lava

Juhtus nii, et «Ma võiksin sulguda pähklikoorde» esimene Tallinna etendus algas kaks tundi hiljem, kell üheksa ­õhtul. Põhjuseks kontsert naabruses ja Telliskivi loomelinnaku läbikostvad seinad. Lavastus aga vajab vaikust ja oma helide süsteemi. Muide, ühes monoloogis, mida lavalt kuulatame, igatseb naine kodu kortermajas, kus ei oleks ühtegi naabrit!

Kuivõrd mõjutas ootusepinge näitlejate valmisolekut ja ­publiku vastuvõtuvõimet, kas seetõttu tundus etendus tibake pikem kui vaja, ei mõista ega ­tahagi mõõta. Lavastaja Priit Põldma tänusõnad publikule enne algust andsid kohe lisamõõtme ­üksinduse teemale. Ootasime koos vaikust. Silmside. Vargsed naeratused. Siis esimene sõna. Lava ja saali kokkusaamise algus. Alati kordumatu.

Avalik üksindus