Vanemuise teatri muusikajuhi ja peadirigendi Risto Joosti sõnul on Richard Wagneri ooperil «Tristan ja Isolde» muusikaajaloos märgiline koht: «Tegemist on mastaapse ooperiga. Suur rõõm on pakkuda publikule üle Eesti võimalust kogeda seda elavas ettekandes just Vanemuise teatris.»
Joost rääkis, et Wagneri ettekujutus ooperist on kõikehõlmav – lugu peab lahti rulluma ühes dramaturgilises arengus, kus lava, muusika ja visuaal peavad jõudma publikuni orgaanilise tervikuna. «Sama kehtib ka Vanemuise tõlgenduses. Lavastaja Liis Kolle peamine eesmärk on tuua Wagneri ooper lavale selliselt, et teatripublik kogeks seda lugu kui rännakut ja müstilist teekonda,» rääkis Joost.
Kui lavastaja Liis Kolle sai Joostilt kutse tulla seda erilist ooperit lavastama, ei kõhelnud ta hetkekski. «Olen hingelt riskialdis inimene. «Tristani ja Isolde» lavastamise ajaraam oli teose mahtu arvestades küll seikluslik, aga see andis kogu protsessile juurde erilise põnevuse faktori. Olen tohutult tänulik, et saan tegeleda sellise materjali ja suurepäraste artistidega, kes ooperi publikuni toovad,» rääkis Kolle.
«Tristan ja Isolde» on kolmes vaatuses ja kestab kokku umbes viis tundi. Lavastaja sõnul on pikkus Wagneri puhul ka esteetiline lisamõõde – peab andma aega, et inimene jõuaks ooperi sisusse ja muusikasse sisse minna. Nii annab tavapäratult pikk etendus võimaluse astuda välja igapäevasest kiirustamisest, võimaluse siseneda hoopis teise aegruumi ning süveneda.
««Tristan ja Isolde» käsitleb armastuse ja surma teemat mitmest eri vaatenurgast. Teos põhineb psühholoogial, millesse süüvimine vajab aega. Võtame aja ja vaatame, mis toimub kahe inimese vahel ja üksikult nende sees; vaatame aegluubis ja suurendusega, mis toimub inimhinges ja -olemuses. Olen kindel, et iga inimene kogeb seda ooperit isemoodi ning publik lahkub väga erinevate tunnetega, sõltuvalt sellest, mida ooper kelleski puudutab. Tähtis on ennast selle kogemuse juures usaldada,» tõdes Kolle.