Raskel ajal uhkes kohas

Eesti Sinfonietta Viini Konzerthausi laval. Eesti maailmapildis püsimisel on üks alustalasid meie tipptasemel kultuur. Foto: Virgo Pärn

Kui tahad maitsta klassikalise muusika tipptaset, külasta Viini, sest selle linna muusikapärand on parim. Olgu Mozarti ooperid, Beethoveni sümfooniad, Schuberti laulud või Straussi valsid, rääkimata Viini filharmoonikutest. Viin oli aastasadu võimsa impeeriumi uhke pealinn, kus Habsburgide dünastia ja aristokraadid lõid suurepärased võimalused heliloojate ja muusikute arenguks. Pole ime, et paljud heliloojad tahtsid Viini jõuda, et seal oma surematut muusikat luua. Pärinevad ju Viini klassikult Joseph Haydnilt kuulsad sõnad muusika kohta: «Minu keelt kõneleb kogu maailm.»

Rūta Lipinaitytė soleeris Pärdi teoses «Fratres» ja see oli ka paljukogenud kuulajatele unustamatu hetk. Pikk heledapäine viiuldaja, ühtaegu kaunis ja õrn ning kirglik ja kartmatu, oli maani ulatuvas mustas õhulises kleidis. See meenutas musta loori, millel oli kõneka värvilaiguna Ukraina lipu toonides vöö. Lipinaitytė mängis «Fratrest» (tõlkes «Vennad») säärase põhjamaise karguse ja ürgse kirglikkusega, mida kohtab näiteks Sibeliuse viiulikontserdis.

Pärdi «Fratrese» kihistustes on kõrvuti sünd ja surm, elu ja armastus, pinge ja selle lahenemine, tohutu kurbus ja taevalik kergendustunne. Lipinaitytė kehastas kogu oma olemuse ja interpretatsiooniga maailma emotsionaalset, kaastundlikku ja ülesehitavat poolt. Just täpselt seda, mis vastandub kõigele lammutavale ja laastavale, mis viimasel ajal halvava varjuna kõigi meie kohal ripub.