Oleme täna olukorras, kus maailma võib päästa vaid melodraama

Armastajad: Ferdia Walsh-Peelo ja Emilia Jones filmis «CODA» Foto: Filmikaader

Minu vanaema, isa ema sündis ilma kuulmekiledeta. See oli Harkivis 19. sajandi lõpus. Tema isa Lipa Vinogradov oli jõukas mees, veskiomanik (kui algas I maailmasõda, siis andis ta veski sõjaväehospidali käsutusse; Harkivis on selles vanas veskis avatud väike muuseumisaal, kus on ka tema foto). Kurdi tütre Roza Lipovna heaks rahast kahju ei olnud ning talle õpetati kallis erikoolis saksa keelt ja oskust vestluskaaslase huultelt lugeda; eeldati, et saksa keel avab talle uksed mistahes riigis, ehkki iseseisvalt ta tavaliste inimestega suhelda ikkagi ei suutnud.

«CODA», 2021

Režissöör Sian Heder, osades Emilia Jones, Troy Kotsur, Daniel Durant jt

Võitis kolm Oscarit (parim film, parim meeskõrvalosatäitja, parim kohandatud stsenaarium)

Vaadatav kanalis Apple TV+, kestus 1 tund ja 51 minutit

Pärast II maailmasõda sattus ta Tallinna. Siin oli kurttummade klubi, kus ei olnud ühtki inimest, kes oleks kõnet suuliigutuste järgi mõistnud, kõik suhtlesid ainult žestide keeles. Selles klubis sõbrustasid ja suhtlesid eri vanuses, eri rahvusest ja erinevate vaadetega inimesed, sest tähtsam oli tõsiasi, et nad polnud sellised nagu kõik, nad hoidsid kokku ja keegi kuuljatest ei kippunud nende seltskonda. Ma mäletan väga hästi: lapsepõlves ümbritses mind palju kurte, nad käisid vanaemal külas, mitte keegi neist ei elanud nii hästi kui tema, sest tema poeg, minu isa hoolitses tema eest kogu elu, alates kaheteistkümnendast eluaastast! Vanaema Roza sai minu isa kena ja suurepärase kuulmisega arstitudengiga, keda arvatavasti meelitas veskiraha ja kes kadus, kui isa oli alles pisike...