:format(webp)/nginx/o/2022/03/31/14457602t1h860a.jpg)
Jah, vaid usk ja lootus. Ehk ka armastus, mis on sageli sunnitud võtma kaastunde kuju. Sest muud, millele meil – kaasaegse eesti kirjanduse kvaliteedi, kommunikatiivsuse ja kuvandi pärast südant valutavatel lugejatel – neil kasinatel aegadel toetuda ju pole...
Juba aastakümneid on kohalikes kirjanduskateedrites ja kultuurisalongides räägitud poolsosinal «uuest suurest eesti romaanist» – sellest veel nimetust kirjanduslikust raskekaallasest, mis võiks ideaalis jätkata väärikat rida, kus on varasemast ees sellised tellised, nagu «Mahtra sõda», «Tõde ja õigus», «Tuuline rand», «Kolme katku vahel», «Valitud kaebused» jt.
Pole saladus, et proosat kirjutatakse ja avaldatakse Eestis tänapäeval rohkem kui kunagi varem, õigupoolest lausa tööstuslikes kogustes, kuid millegipärast ei toimu protsessi, mis oli, on ja jääb marksistliku dialektika üheks peapostulaadiks: kvantiteedi üleminekut kvaliteediks. Vaim ei seisa, sõnad ei suuda, vorm ei kanna, lugejaid ei koti, metsast saab kasvavas tempos makulatuur...
See kõik on jätnud praegusaja eestlased ilma ajastu zeitgeist’i väljendavast ja mõtestavast maailmatasemel suurteosest. Ning teinud ühtlasi kümneid ja kümneid kohalikke kirjanikke nii materiaalselt kui moraalselt ülal pidava (ning ühiskonna silmis professionaalsete kunstimeistritena legitimeeriva) kultuurkapitali suvaliseks sotsiaalhoolekandeasutuseks paljude teiste omasuguste hulgas.
Luules seevastu pole ajastu vaimu kunstiküpses vormis väljendava värske suurteose sünnist julgetud isegi unistada, sosistamisest rääkimata. Sest eesti luule näib olevat kaotanud viimase sideme nii kaasaja, lugejate kui geniaalsusega.
Igal aastal ilmub siinmail keskeltläbi sadakond uut kogu, millest valdava enamiku puhul saab tundlikum lugeja oodatud ja loodetud kunstiime asemel kogeda pelgalt kaastunnet autori vastu, kelle võitlus keele, kaanonite ning keskpärasuse tondiga on olnud ebaõiglaselt ebavõrdne ning seega traagilisel moel suuresti juba ette kaotatud.
Ajal, mil Eestis käibib (riigi)kirjanikena kümneid ja kümneid nii avalikkusele kui muusadele tundmatuid autoreid, kelle bibliograafiline jalajälg ei vasta talendi kinganumbrile, on ärksamate ja naiivsemate lugejate hulgas oodatud kirjandusmessiast, kelle värsked värsid tuleks meie poeesia põlve uueks looma.
/nginx/o/2022/03/31/14457506t1h4c54.jpg)
Tundub, et see lihtsameelne lootus on kõiki tõenäosusi trotsides nüüd täitunud. Uusvabamüürliku(?) kirjastuse Kuldne Kellu esimese väljaandena avaldas Küldar Vahk äsja oma debüüt(?)kogu «Munitsipaalmatused», millel näib olevat piisavalt poeetilist musklit, et teha eesti luule jälle suureks; taastada lugejate kaduma kippunud usk sellesse, et ilukirjandusel jätkub veel julgust ja jõudu pakkumaks vaimuvalgust ning hingepidet keset tegelikkust, mis näib neil segastel – kolmanda maailmasõja hirmust ja järgmise kuu elektriarvete ootusest rahutuks klopitud – aegadel inimese juurest justkui taanduvat.
Teost avav ja kontseptuaalselt raamiv allegoorilis-programmiline tekst, mis kannab pealkirja «Tegelikkuse tagatulede kaugenev kuma», kujutab praegusaja inimesi kui hirmusegaduses ning kõrgendatud lagastamisvalmiduses lapsi, kellele pole vanemad soovinud mõneti ebamoraalsetel, ent igati mõistetavatel põhjustel õhtul lasteaeda järele tulla.
«Munitsipaalmatuseid» võib žanriliselt määratleda kui bildungs-poeemi. Teose eri osad väljendavad kronoloogilis-diskursiivses järgnevuses autorimina intellektuaalse, emotsionaalse, seksuaalse ja tehnoloogilise enesearengu staadiume, mida söekamatel ja vaimselt võimekamatel lugejatel on võimalus koduse lugemislaua taga omal vastutusel jõudumööda kaasa teha.
Kogu esimese osa tekstides on meie ees pastoraalne Pierrot, hing täis iluehmatust ning kiimalist nukrust. Tema südame, mõistuse ja eneseväärikuse näib olevat röövinud naabertalu tütar Imbi-Kätlyn – kättesaamatu külakaunitar, kelle ilu on täiuslik, halastamatu ning tervistkahjustav. Kohalikult velskrilt kliinilise armuhulluse diagnoosi saanud noor Werther pälvib aga oma tulistele tundepalangutele vastuseks üksnes vooruslikke nördimuspuhanguid.
See tsükkel sisaldab romantismiajastu suurte meistrite stiilis ja tundemastaabis loodud laia joonega sonetipärga, milles võib näha 21. sajandi eesti eepilise lembelüürika absoluutset tippu. Kaunite värsside varjus laotab Vahk armutu psühholoogilisuse ja detailitäpsusega lugeja ette armudeliiriumi genealoogia.
Tunnete kasvamise ja mõistuse kärbumise pöördvõrdeliste protsesside poeetiliseks indikaatoriks saavad siin muuhulgas hellitusnimed, millega armunu eri staadiumites õhkavalt oma armastatu poole pöördub: «oh, vaga neitsi» (lk 15), «oo, kõigepandavam» (lk 17), «mu punalipuke» (lk 19), «mu kirstunaelake» (lk 22), «mu holokaustitar» (lk 25), «mu tuumanupuke» (lk 28) jne.
Tsükli viimane tekst kujutab harukordse olmelise detailsuse ja sportliku kaasaelamisega poeedi katset end kodutalu kasele paelaga kaela riputada. Vahk teeb sellega metateatraalse ratsukäigu romantismi diskursusest välja ning viib teksti lüürilise mina kirka osadustunde looduse ja kõiksusega kõrgusesse, mis oli varasemale eesti luulele täiesti tundmatu ning kättesaamatu.
Järgmises tsüklis suundub kodutalu kase okste kandvuses õigustatult pettunud poeet lähimasse kolkalinna, enesehaletsusest lössis nagu impotendi kõige pisem ja kapriissem ihuliige. Autor näib osutavat, et romantiline armastus tuleb igaühel võimalikult varakult ja valusalt läbi põdeda kui lastehaigus, sest täiskasvanule võib see olla tappev.
Sealt edasi tekstide tundetoon ja stilistika muutuvad, Vahk väldib teadlikult nii sentimentaalsust kui irooniat: kahte poeesia peamist lastehaigust. Need on karged loojangulaulud, mille silpidevahelises vaikuses kõlab homse päeva – uue maailma, uue inimese – muusika. Justkui lõhkemata miinivälja tasane müha.
Vahk osutab, et inimene võiks ideaalis olla midagi rohkemat kui õllelauda, joogamatile või leed-ekraani taha vaimselt ja füüsiliselt kössi tõmbuv nurjunud eluvorm – bioloogiline äpardus ja tupiktee, punnis silmadega mandunud mateeria, intergalaktiliste anekdootide antikangelane.
Minipoeem «Igavene esmaspäev» (lk 33–55) on ekstaatiline ülemlaul tööle, inimese katse otsida oma kohta mulla, vee ja tootmisvahendite igavese ringkäigu pühalikus protsessis. «Nädalavahetused on nõrkadele / suitsupausid väetitele / ametiühing klassivaenlane!» (lk 47), raiub ta arhailise regilaulu stilistikat taaselustavates värssides. Muuhulgas võime lugeda, et tööviljakuse ja iseloomu kasvatamiseks ei käi meie kangelane nädalate kaupa keha kergendamas (teose finaalis selgub siiski, et tegu pole mitte autobiograafilise fakti ja/või eeskuju vääriva üleskutse, vaid poeetilise hüperbooliga).
«Munitsipaalmatused» on kogu, kus sõnad ei lohise mitte abitult tegelikkusel järel, seda tabada, jäädvustada ja pühitseda püüdes, vaid võtavad reaalsuse ümbermõtestamise ja ümberkujundamise enda kätte. Seal, kus keskpärane ja alahoidlik autor peatuks, iseenda ja oma kirjandusliku sooritusega rahul, tõstab Vahk panuseid. Duubeldab korra, ja teise. Ning võtab iga kord täispanga.
Järgneb kimbuke iselaadsed minitraktaate, mis defineerivad radikaalselt ümber inimese suhte nii iseenese, palgatöö, looduse, ühiskonna, haridussüsteemi, ühistranspordi, pakendiringluse, massimeedia, kõiksuse, kodukeemia kui jumalaga. Lugeja ees paljastuvad humanismi viletsus ja patsifismi jõuetus, lõpustroofide värsikaskaadides veikleb oma loogilises tões, ilus ja ajaloolises vääramatuses posthumanistliku valgustatud küborgoligarhia tehnoloogiline ja moraalne triumf.
Tsükkel «KKK (Korduma kippuvad katastroofid)» sisaldab optimismi diskursust ebakriitilise realismi, neobudismi, tõe-eelsuse, metafeminismi ja zoošovinismi positsioonidelt poeetilise tiibhaaranguga ründavaid tekste, millest suurem osa saab ilmselt juba peagi püsiva sissekirjutuse luuleantoloogiates ning kooli kirjandusõpikutes: «Õnnesärgis surnud», «Vigursittuja viimane pisar», «Rätsepalõikega hullusärk», «Kuuvalgus ja kuseudu», «Katkenud tarbimisahel», «Hukkunud ellujäämiskursustel» jt.
Need on värsid, millest õhkub kõrgmäestiku õhku. Need on värsid, millega kohtudes tõuseb tegelikkuse palgeile häbipuna ning Suur Koodikirjutaja keerab oma pilgu süüdlaslikult kõrvale, peites seda nüüd ja edaspidi kosmilise Exceli-tabeli peenhäälestamist ootavate ridade läbitungimatusse tihnikusse.
Vahk on ühtaegu nii suur sotsiaalfilosoof kui suur stiilimeister. Kui tavalises eesti luulekogus on sisu ja vorm üksteise suhtes vastavalt nagu pime, kes talutab jalutut, siis «Munitsipaalmatuste» tekstides tuiskavad nad elegantse paarisrakendina kui kaks kergejalgset pegasust.
Enamik raamatus leiduvaid tekste on rütmistanud nii, et sõnad näivad värsiridadel mitte üksnes laulvat, vaid ka tantsivat. Vahk käib luulevormist erakordse vabaduse ning nõtkusega sisse ja välja: läheb silprõhuliselt riimluulelt kohati üle vabavärsile ning sealt edasi proosale. Rütmistruktuurides ja sisemistes tempodes on hümnilik tasane voogavus segamini drum’n’bass’i rahutult pekslevate biitidega. Mõned tekstid saavad oma tiivad lõpuni välja sirutatud alles seal, kus sõnad muutuvad geomeetrilisteks kujunditeks.
Ehkki konservatiivsemates lugejakihtides on raamatule heidetud kuuldavasti ette liigset futuristlikku tormakust, tuleb siiski imetleda ja tunnustada autori kompromissitust poolikute lahenduste suhtes. Poeemi «Surm siin või Siriusel...» viimasel värsireal manifesteerib Vahk suure finaali – ning kättejõudnud ajastu – vääriliselt: «Lõpp tankisõdadele, elagu aatompomm!» (lk 99). Jättes lugeja ärkvele ehmatatud moraaliteadvuse abitult kahe kuristiku vahele peapöörituses ja tasakaalutusseisundis tuge otsima, õhku ahmima ning juurdlema: kas see on ülim idealism või ülim nihilism? Või on nihilism uus idealism?
Vahk osutab neostoitsistlikus vaimus, et inimelu teeb täiuslikuks ja väärikaks üksnes leplik, heasoovlik ja abivalmis teadvelolu tema lõplikkusest. Ta kirjutab didaktilises toonis, et: «surm ei peaks inimest sotsiaalhoolekande asutustest taga otsima nagu inkassoametnik SMS-laenu võlglast» (lk 102).
Kogu viimases tsüklis toimub oodatud rahunemine nii sisu- kui väljendusplaanis. Siia on koondatud lühikese säriajaga ajaluule, iselaadne lüüriline sotsiaalsatiir, mis teeb kelmikalt silma kõigile groteskilembestele lugejatele. Võtkem või näiteks see üleõitsenud haiku: «üksik kodutu / südaöises trammis / sõitmas eikuhugi» (lk 116). Tramm sümboliseerib siin masina ülevat ülemuslikkust. Selle poeetilise pildi allservas sõnatult looklevad rööpad osutavad harukordse kujunditihedusega, et see on ringtee. Mis omakorda jätab lootuse näha (veel) kord ka tegelikkuse esitulesid...
«Munitsipaalmatused» on luulekogu, mille väljendusnõtkuse, vormilise värskuse ning ideelise panoraamsusega kohtudes kirjandusteaduslik mõte vakatab: justkui luubiga dinosauruste – väidetavalt ammu pöördumatult välja surnud ning seega pooleldi mütoloogiliseks muutunud olendite – jälgi uuriv teadlane, kes kohtub ootamatult dinosauruse enesega. Elava dinosaurusega! Kas karjuda õnnest või õudusest? Kas surra rõõmust või hirmust?
Küldar Vahk
«Munitsipaalmatused»
Kuldne Kellu, 2022
122 lk
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)