/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/31/14458136t1h1511.jpg)
- Kinosaal lubab endale aega võtta, meeled tühjendada nagu mediteerides.
- Inspireeris lapsepõlve¬mälestus «kurjast silmast».
- Ennäe, ka filmikriitikud said sellest aru!
Kellel on tänapäeval kannatust vaadata kahe ja poole tunni pikkust filmi? Need, kes Gruusia režissööri Alexandre Koberidze teist täispikka mängufilmi «Mida me näeme, kui vaatame taevasse?» vaatama lähevad, saavad väiksemat sorti valgustuse. Mini-satori.
Taevas näeb pilvi, enamasti. Tähti, päikest ja kuud. Sama hästi võiks Koberidze küsida: mida me näeme, kui vaatame muru? Selle filmi vaatamine ongi just niisugune tegevus: nagu vaataks muru kasvamas. Ekraanil toimuv on erakordselt argipäevane ja seetõttu ilus. Muru vaadates haarame juba kolme minuti pärast telefoni järele, teeme lillest ja mesilasest pilti ning läheme edasi. Kinosaal lubab endale aega võtta, meeled tühjendada nagu mediteerides.
Neiu Lisa (Oliko Barbakadze) ja noormees Giorgi (Giorgi Ambroladze) kohtuvad juhuslikult kaunis ja iidses Kuthaisi linnas. Armumine esimesest silmapilgust ja noored isegi unustavad teineteise nime küsida. Olete olnud selles hetkes, kui tunnete teise inimesega jäägitut vahetust ja hingesugulust? Siis on nimigi täiesti ebaoluline, sest oleksite justkui kokku saanud oma hinge teise poolega. Vähemalt ei unusta Lisa ja Giorgi ühes kohvikus taaskohtumist kokku leppida.
/nginx/o/2022/03/31/14458137t1he2da.jpg)
Noored lähevad lahku ning neid tabab kummaline needus, mis muudab neid nii, et ennastki enam ära ei tunne, saati siis eelmisel päeval kohatud elu armastust. Farmaatsiatudeng Lisa on korraga kõik õpitu unustanud ega saa enam apteegis töötada. Innukas jalgpallur Giorgi muutub aga täielikuks kobaks, ehkki mängu armastab endiselt. Režissöör räägib, et teda inspireeris filmi tegema lapsepõlv, kui väikest Alexandret sunniti kaasas kandma amuletti «kurja silma» vastu.
«Mõistagi pole mu film ainult «kurjast silmast», vaid jõududest üldisemalt. Mind huvitab suhtumine seletamatutesse jõududesse ja sellesse, mis on nende positsioon igapäevaelus. Mis side on kahe inimese vahel ja miks on nii valus, kui see side katkeb? Keegi ei tea seda. Filmis esinev metamorfoos ei ole minu jaoks allegooria või metafoor, vaid pigem miski, mis toimub meie silme all – kõik muu on tõlgendamise küsimus,» räägib Koberidze.
See uurimus on visuaalselt eriti peenelt õnnestunud. Koberidze keerab kokku sellise žanrikomplekti, et kaks ja pool tundi möödub nagu Forrest Gumpi ema kuulsast šokolaadikarbist näidiseid noppides. Kaadritagune jutustaja (režissöör ise) räägib meile sellest, mida tegelane parasjagu teeb ja tunneb, seejuures on viimane juba ammu ruumist lahkunud, meie aga vaatame lillevaasi laual.
/nginx/o/2022/03/31/14458138t1he1d0.jpg)
Jõuliselt lõhutakse neljandat seina või kinoekraani stseenis, kus palutakse vaatajal signaali peale silmad sulgeda ja avada need uue signaali peale. Kui paljud vaatajatest sellega kaasa lähevad? Kes suudab vastu panna kiusatusele näha ekraanil seda, mida režissöör näitab siis, kui ei luba vaadata?
Detailselt näidatakse ukse sulgemist, tegelane läheb välja, aga kaamera jääb tuppa. Vahepeal muutub film ehtsaks tummfilmiks koos asjakohase muusikaga. Kui mõne stseeni filmimisel on stseen juba ammu läbi, aga kaardisse jookseb hulkuv koerake, ei hüüta enne «STOPP!», kui ka selle asjatamised on filmilindile jäädvustatud.
Võiks arvata, et Koberidze tahab reeglite rikkumisega vaataja pingilt maha lüüa, tegemist on teadliku epateerimisega. Selle küünilise hinnangu lööb aga uppi see, et kogu elamus nii kaunilt ja rahulikult välja kukkus. Operaator Faraz Fesharaki teeb oma 16 mm kaameraga silmale pai. Film on nii nunnu nagu koduaia siil, kui see augustiõhtul aias üle su jala ronib. Vaatad heldinult ja pärast kontrollid, ega puuke külge ei saanud.
Filmi võiks selle nihestatuse poolest võrrelda mõne Yorgos Lanthimose tööga, aga kui viimase filmides on ka kõige rahulikumates ja helgemates stseenides tajutav ärev ohuatmosfäär, siis Koberidze just niisugune ongi: rahulik, helge ja pisut servadest narmendav. Kindlasti ei tohi kõnealuse filmi puhul kasutada äranärutatud sõnapaari «maagiline realism». Kui narratiiv ikkagi lõpuni jookseb, ütleb autor meile imeilusa lõpukaadri taustal, et «kõik juhtus just nii, nagu see pidigi juhtuma».
«Mida me näeme, kui vaatame taevasse?» kandideeris 2021. aasta Berliini filmifestivalil Kuldkarule ja võitis kriitikute žürii FIPRESCI parima filmi auhinna.
«Mida me näeme, kui vaatame taevasse?»
Režissöör Alexandre Koberidze
Osades Giorgi Ambroladze, Oliko Barbakadze, Giorgi Botšorišvili jt
Kinodes 1. aprillist, kestus 2 tundi ja 30 minutit