KULTUUR ⟩ Taevas näeme muru kasvamas

Alexandre Koberidze armastusfilm «Mida me näeme, kui vaatame taevasse?». Foto: Kaader filmist

Kellel on tänapäeval kannatust vaadata kahe ja poole tunni pikkust filmi? Need, kes Gruusia režissööri Alexandre Koberidze teist täispikka mängufilmi «Mida me näeme, kui vaatame taevasse?» vaatama lähevad, saavad väiksemat sorti valgustuse. Mini-satori.

Taevas näeb pilvi, enamasti. Tähti, päikest ja kuud. Sama hästi võiks Koberidze küsida: mida me näeme, kui vaatame muru? Selle filmi vaatamine ongi just niisugune tegevus: nagu vaataks muru kasvamas. Ekraanil toimuv on erakordselt argipäevane ja seetõttu ilus. Muru vaadates haarame juba kolme minuti pärast telefoni järele, teeme lillest ja mesilasest pilti ning läheme edasi. Kinosaal lubab endale aega võtta, meeled tühjendada nagu mediteerides.

Neiu Lisa (Oliko Barbakadze) ja noormees Giorgi (Giorgi Ambroladze) kohtuvad juhuslikult kaunis ja iidses Kuthaisi linnas. Armumine esimesest silmapilgust ja noored isegi unustavad teineteise nime küsida. Olete olnud selles hetkes, kui tunnete teise inimesega jäägitut vahetust ja hingesugulust? Siis on nimigi täiesti ebaoluline, sest oleksite justkui kokku saanud oma hinge teise poolega. Vähemalt ei unusta Lisa ja Giorgi ühes kohvikus taaskohtumist kokku leppida.

Noored lähevad lahku ning neid tabab kummaline needus, mis muudab neid nii, et ennastki enam ära ei tunne, saati siis eelmisel päeval kohatud elu armastust. Farmaatsiatudeng Lisa on korraga kõik õpitu unustanud ega saa enam apteegis töötada. Innukas jalgpallur Giorgi muutub aga täielikuks kobaks, ehkki mängu armastab endiselt. Režissöör räägib, et teda inspireeris filmi tegema lapsepõlv, kui väikest Alexandret sunniti kaasas kandma amuletti «kurja silma» vastu.