AK ⟩ Vana mees tahab hellust

Jaak Känd on avaldanud luulekogu «Üks südamelöök». Foto: Erakogu

Üks möödunud luuleaasta tähelepanuväärsemaid hoovusi oli mõtlik, pisut distantseeruv, aga terav kõrvalpilk elule, mida pakub vanadus. Teenäitajaks selles vallas tuleb pidada Mats Traadi arhailist värsimõõtu ja poeedipoosi viljelevat kogu «Alkaios Maarjamaal», pea sama võimsad on Aado Lintropi folkloorse alatooniga «Viimased sada sekundit» ja Lehte Hainsalu lühivormidesse tarretatud mõtlikkus kogus «Valuvaba». Samasuguseid mõtlikke noote võime leida mitte sugugi nii vanade Hasso Krulli ja Karl-Martin Sinijärve kogudest.

Samasse ooperisse kuulub ka siinse arvustuse objektiks olev Jaak Kännu kogu «Üks südamelöök», mis on üllatavalt tugev raamat seni pigem harrastusluuletajaks peetud autorilt: sisult ja meeleolult kompaktne, ütlemiselt avameelne, vormilt kirju. Siin on nii vabavärssi, haikusid-tankasid kui ka mitmesugust riimluulet.

Känd tõestab oma raamatuga Pärnu luulekoolkonna juhi metafoori, et luuletaminegi on spordiala, milles saab järjepideva trenni abil edeneda – kes jälgib sotsiaalmeediat või külastab kirjandusüritusi, see teab, et Känd elabki viimasel ajal kirjanduse ruumis. Õnnestunud lahenduseks on ka Kännu kogus avalduv vormiline mitmekesisus – ainult vabavärsis poeetilise pinge väljakandmine nõuab geniaalset takti, seevastu ühe ja sama vormivõtte kordamine tekitab sageli tüdimust.

Kännu raamatu kandvaks tundetooniks on nostalgia, vaadatakse vanaduse lävelt tagasi kadunud noorusele, surnud sõpradele-sugulastele, abielule. Kõlab banaalsena ja mõned luuletused passivadki pigem autori siseringi, pakkumata laiemale publikule kunstiliselt midagi (nt «Treffneri vilistlaste laul», «minu õpetaja», «väike valss»). Kuid teisal esineb nostalgialiinis tähelepanuväärseid õnnestumisi, nt Jüri Üdi stiilis «struumahaigla, Matilda ja pime 1000» või ema leinav «luululaps»:

mu ema on surnud

nelikümmend kaks

aastat juba

seda ei saa muuta

leina ja mälestust

ei saa ajada ära…

(lk 11)