AK ⟩ Auto-, Berliini- ja põlvkonnaportree

Skvotterite halduses olnud maja Berliinis aadressil Liebig 34. Foto: Erakogu

Kui võrrelda tänaseid reisikirju nendega, mis ilmusid aegu tagasi, siis ilmneb üks eripära: vormi ja sisu individuaalsus. Varem olid reisikirjad ikka võrdlemisi üht, ja nimelt klassikalist nägu, ehk veidi liialdades võib isegi öelda, et välja oli kujunenud reisikirjastandard. Nüüd võime näha individuaalsuse võidukäiku. Maailma nähakse omamoodi, seda kirjeldatakse isepidi.

Alul tundub, et need 208 lehekülge on mahukas autoportree. Siis mõistad, et lisaks iseendale portreteeritakse Berliini, ja lõpuks tõded, et see on teatud seltskonna ja põlvkonna portree, kuhu kuulub ka Kormašov. Enda kohta ütleb autor: «Olen nagu kass, kes on käinud kondamas kõikidel katustel ja lipsanud läbi igast keldriluugist» (lk 15). Hästi ja tabavalt öeldud.

Lisaks katusel ja keldris kondamisele on viibitud ka köökides, autor on teeninud leivaraha kokana ning kirjeldab hästi paljurahvuselise megalopolise eksootilisi toite ja nende valmistamist. Pluss veel õppimised kunstikoolis.

Autor avaldab oma kreedogi, Berliini-rändamise põhjuse, selleks oli soov üles ehitada uus identiteet, mida ei kammitseks 700-aastase orjapõlve, tõe ja õiguse ning Nõukogude okupatsiooni narratiiv. Kus naised, geid, lapsed, kunstnikud ja kõik, keda pekstakse, saavad vabalt hingata. Vaatluse all on veel inimesi: transvestiidid, punkarid, gootid ning mõned kaheksakümnendate aastate stiilikroonide esindajad. Issanda zoopark on rikkalik, seda eriti Berliinis.

Kirjeldatavaks põlvkonnaks ongi rahutud uushipid, kes seiklevad mööda maailma kuskil eriti pikalt pidamata. Kormašov ise oleks nagu erand, tema on end ankrusse visanud multikultuurses maailmalinnas, mille ta oskab loodud teksti kaudu tuua lugeja tunnetusesse.