AK ⟩ Sarmika Grantchesteri kanooniku eest ei jää midagi saladuseks

James Runcie, «Grantchesteri saladused. Sidney Chambers ja Surma vari». Foto: Raamat

Briti kirjaniku James Runcie loodud sarmikas Grantchesteri kanoonik Sidney Chambers on raamatukaante vahel hoopis sügavam ja huvitavam tegelane kui see, kes krimisarja «Grant­chester» sõpradele juba mõnda aega läbi eri ekraanide ja kanalite silmailu pakub.

Tuleb tõdeda, et mul kulus ikka hea mitukümmend lehekülge lugemist, enne kui kanoonik Chambersit kehastanud suurepärase briti näitleja James Nortoni oma peast välja sain ning raamatutegelastele võimaluse andsin. Ja mitte ainult, sarjast nime- ja nägupidi tuttavad teisedki tegelased, samuti muhedad krimijuhtumid, hakkasid üksteise järel filmitegelastest ja ekraanil toimunust eemalduma.

Grantchesteri pastoraadi elanike ja nende sõprade, sugulaste ning lähikondsete omavahelised suhted said lugedes hoopis teistsuguse tähenduse. Nii polegi Sidney Chambers üksnes viski-, džässi- ja sigaretilembeline triktrakki mängiv ilus poiss, kelle pead erinevad kaunitarid võrdlemisi kergesti segi ajavad, vaid tööde ja tegemiste kuhja all ägav maavaimulik, kes lisaks kohustustele oma koguduse ja kogukonna ees on ka Cambridge’i teoloogiakolledži õppejõud.

Üks silmahakkav erinevus telesarja ja kirjapandud lugude vahel on ka selles, et imekaunis ja «sädeleva vestlusoskusega» rikka diplomaadi tütar Amanda Kendall ei keksle ega keerle igavusest ümber Sidney, vaid ilmub raamatutegelaste sekka alles teises krimiloos. Selgub, et intelligentsel noorel naisel on terav silm, hea haridus, suured teadmised kunstist ning töö Londoni rahvusgalerii nooremkuraatorina.

Kanoonik Chambersi sarja esimene raamat «Grantchesteri saladused. Sidney Chambers ja Surma vari» koosneb kuuest eraldiseisvast krimiloost, mille taustal hakkab lugejale detailhaaval avanema Sidney kirikuõpetajaks saamise lugu, kümmekonna aasta taha jääv kõrvuni armumine õe parimasse sõbrannasse Amandasse ning sõprus inspektor Geordie Keatinguga.

Raamatutegelaste seast ei puudu ka Sidney nunnu labrador Dickens, kes krimisõbra suureks kurvastuseks on eestikeelses tõlkes saanud nimeks Kurjam. Ehk oleks siinkohal piisanud joonealusest seletusest, mida proua Maguire’i hüüatus: «What the dickens is going on?» («Kurjam võtku, mis siin toimub?», lk 202) ingliskeelses keeleruumis tähendab. Kõigele ei pea alati omakeelset vastet leidma, eriti kui see loole midagi juurde ei anna, pigem vastupidi.