Helen Sildna: Eesti kultuurisektor kaotas eelmisel aastal 115 miljonit eurot

Vestlusring "Raha või rahu" 2022. aasta muusikaturu fookuspäeval. Foto: Aron Urb

Elena Natale: «2020 olid toetused, aga 2021. aasta lõpp on olnud rets. Ei saa nii, et viskad mingi seltskonna ühte patta, loobid sinna kuhjaga reegleid ja piiranguid ja ütled, et saagu ise hakkama. Igaüks on väärtus!»

Neljapäeval, 31. märtsil kogunes Eesti muusikavaldkond Tallinnas Von Krahli teatris Eesti muusikaturu fookuspäeval. Päeva avapaneelis «Raha ja rahu – kui puudu on mõlemast» arutleti, kas riik on muusikasektori toimetuleku eest pandeemiakriisis piisavalt hoolt kandnud ning kuidas aidata muusikasektor jalule, et tegijad saaks taas elavdada Eesti majandust ja pakkuda vaimutuge publikule.

Festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva juhi Helen Sildna modereeritud vestluses osalesid kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp, õiguskantsler Ülle Madise, Tallinna abilinnapea Kaarel Oja, Live Nation Estonia juhatuse liige Mart Eensalu, klubi HALL asutaja Elena Natale ning Eesti Panga ökonomist ja presidendi majandusnõunik Kaspar Oja.

Arutelu käigus jõuti tõdemuseni, et muusikasektor, mis kaotas 2021. aastal pandeemiaga seotud piirangute tõttu üle 60 miljoni, on oluline majanduse käivitaja, sotsiaalse elu taastaja ja vaimse tervise ning sidususe toetaja. Tõdeti, et muusikaklubid on väärtuslik osa sotsiaalsest võrgustikust, muusikakultuurist, öömajandusest ja linna atraktiivsusest ning et on vaja leida lahendus Tallinnas kehtivale alkoholimüügi piirangule, mis ei anna osale sektorist võimalust taastumiseks. Arutleti, kuidas hinnata sektori mõju Eesti majandusele, vaadeldes kultuuri kui majanduse käivitajat.

Elena Natale. Foto: Aron Urb

Kuhu kaotame kultuuritarbijaid?

Kaarel: UNESCO muusikalinna tegevustega peame ja saame pöörata tähelepanu ühele olulisematest meie ees seisvatest küsimustest: Kuidas tuua inimesed kultuuri juurde tagasi, kui harjumused on viimase kahe aasta jooksul hakanud muutuma? Kuidas tuua ka noored ja lapsed kultuuri taas juurde, kui kooligruppide külastustes on jäänud sisse lüngad.

Taaniel: Tuleviku teemadega tegeleb ka Kultuur 2030 arengukava. Noored ja järelkasv on oluline. Eestil on vaja ka poliitikat suurte digiplatvormide jaoks (Netflix jne), Eesti kultuur peab olema konkurentsivõimeline ka digitaalsetes keskkondades.

Kultuur loob atraktiivse keskkonna ja õpetab üksteisega koos eksisteerima

Kaspar: Kultuur on Eesti tutvustajana väga oluline. Seda oli näha kasvõi Dubai EXPO-l NOËPi esinemise ajal. Arvutada, kui palju see täpselt kasu toob, on keeruline. Seda võiks võrrelda ettevõtte reklaamikuludega. Alati mingi osa reklaamikulutustest toob ka tulemusi, mingi osa mitte, raske arvutada, mis just tulemuslik on. On üks teooria loomingulisest klassist – mida rohkem on linnas loovust, seda rohkem elavdab see linnaelu ja -majandust. Tallinnas on arenenud öökultuur, käsikäes sellega on arenenud ka startup-kogukond. Teooria ütleb, et loova linna vundamendiks on talent, tehnoloogia ja tolerantsus.

Helen: Keda huvitab, uurige juurde – Richard Florida Creative Class kontsept.

Elena: Kvaliteetne ja turvaline ööelu tõmbabki neid inimesi ligi, Pipedrive’i, Bolti jne töötajaid — tehnoloogitalente. Me oleme keskkond, kus rahvusvaheline kogukond, startupper'id, aga ka vähemused, nt. LGBT kogukond, tunnevad end hästi. Me eesmärk ei ole olla meelelahutus, me panustame, et ühiskond oleks avatum, toetame inimese arengut, õpime üksteisega koos eksisteerima, see on vajalik, et tulla toime tänapäeva linnaeluga. Miks paneme Hallis kleepsud telefonidele? Et inimene hetkeks unustaks oma nutitelefoni, suhtleks teistega ja oleks kohal.

Ülle: Sotsiaalsed kontaktid ja sidusus – nii oluline praegu. Kasvamise ja omamise kultuur peaks asenduma jagamise ja liigsest loobumise kultuuriga. Kuidas teha nii, et kontsert, näitus, etendus või klubi kaaluks üles uued Vietnamis toodetud teksad, mida õigupoolest tarvis pole. Inimese heaolu toetab see, kui ta läheb kuhugi. On halb, kui elu seisneb selles, et tellid toidu koju ja vaatad netikanaleid, selle asemel et teha ise süüa või minna välja, kogeda, suhelda.

On oluline, et kultuuri rohkem ei piirata ega suleta. Oluline on, et kultuurist saaksid osa ka need, kel sissetulekud väiksemad. Eesootav hinnatõus võib lükata veel rohkem leibkondi vaesusse, kus vältimatud elamiskuludki käivad üle jõu ja polegi enam valikut, kas osta midagi või minna kontserdile. Ei jäta kordamata: kultuur peab olema kättesaadav nii ratastoolis kui lapsevankriga.

Mida maksab kvaliteetse sisu loomine?

Helen: Siin ongi see paradoks – mõistame ka valdkonnas, et on oluline taastada sotsiaalne suhtlus ja tuua inimesed kokku, aga muusikavaldkonna esindajad siin ruumis teavad ka hästi, mis maksab, et luua kvaliteetset kunstilist sisu, mis motiveerib inimest välja tulema ning suudab konkureerida globaalsete netflix-kanalitega.

Raha või rahu. Foto: Aron Urb

Mart: Korraldajad on stardipakkudel. Praktilise poole pealt on küll raske, aga emotsionaalselt ollakse valmis. Usun, et tegelikult ka publik ootab. Me oleme sotsiaalsed loomad, me vajame koos olemist.

Piirangute mõju, sh. alkomüügi piirang Tallinnas

Elena: Kuidas me selle 2 aastat Hallis üle elasime... Ütlen ausalt, nii, et tuli midagi maha müüa. Karm, aga nii oli. Me ei tee seda iseenda jaoks. Meil on majas kunstnike võrgustik. See, kui vähe nad teenivad, on häbiväärne. Hoidsime kaks aastat klubi üleval tasuta töö ja oma kätega, müües maha, mida saime. 2020 olid toetused, aga 2021 aasta lõpp on olnud rets. Toetused kadusid.

Nüüd kui avame uksed, oleme totaalses miinuses, samal ajal koputavad uksele EAÜ, EFÜ, päästeamet, kes küsib tulekahjusignalisatsiooni süsteemi ja naabrid, kes ootavad, et investeeriksime uude heliisolatsiooni. Ja tagatipuks kehtib Tallinnas nüüd alkomüügi piirang.

Meie kliendid tulevad klubisse kl 01.00, alkomüük lõppeb kell 03.00. Nii ei ole tegelikult võimalik klubi üleval hoida. Sest lõpuks inimesed lihtsalt ei tule. Inimesed on piirangutest väsinud. Nad lähevad siis juba nendesse salakohtadesse, kus piiranguid pole. Nagu me teame, on ka need linnas olemas. Olukord on väga kriitiline.

Ülle: Mitte ükski piirang ei ole õigustatud, kui sel ei ole selget seost haiglate koormusega. Ja valitsus piirab paraku just nii palju, kui avalik ootus seda nõuab. Kuidas panna avalikkus mõistma, et klubis ei käida end silmini täis joomas, vaid suhtlemas?

Mul on hüpotees, et need, kes ei saa või ei taha kultuurist ja väljas söömisest osa võtta, on ükskõiksed või isegi kergelt selle poolt, et teistele keelatakse see samuti ära. Kultuurile seatud piirangute põhjendatust õiguskantsler aga vaidlustada ei saanud, sest need vormistati nii, et vaidlused tuleb algatada ükshaaval, igaüks eraldi, halduskohtus.

Kaarel: Elava muusika klubide alkomüügi piirangud tuleb uuesti tõstatada, sest jah, sellest sõltub osa muusikasektori toimetulek. Saan aru, millist probleemi kellaajalise piiranguga lahendati, kuid ühetaolise piiranguga anti hoop klubile nagu HALL ja tekkis teine probleem asemele. Lõpuni me mõju muidugi veel ei tea, sest üldised koroonapiirangud olid palju tugevamad. Näen kahte võimalust: elava muusika klubide tegevust toetatakse või siis see piirang elava muusika klubidele tühistatakse. Täna kokkulepet paraku veel pole.

Elena: Toetused aitavad korraldajal katta kahjusid, aga see tegelikult ei aita külastajat ega aita ka inimesi kultuuri juurde tagasi tuua. Te peaksite nägema neid nägusid 03:00 baaris: «Jälle baar kinni, jälle mingi piirang?». Nad lihtsalt ei tulegi enam tagasi. Kompenseerimine ei päästa meid üldisest provintsialiseerumisest. Piirang on märk sellest, et muud moodi ei osata, märk, et meie linn ei ole arenemisvõimeline.

Ülle: Siin pakub põhiseadus taas lahenduse! Kõike tuleb analüüsida vastavalt sellele, millist probleemi mindi lahendama. Kui eesmärk on avaliku korra kaitse, tuleb karistada neid, kes ei suuda reegleid täita, mitte kõiki.

Ülle Madise. Foto: Aron Urb

Helen: Rahvusvaheliselt on see lahendatud nii, et muusikaklubidel on alkomüügi litsents, millega käivad koos teatud kohustused. Kui kohustusi ei täida, kaotad litsentsi. Need lahendused on mujal maailmas ammu välja töötatud.

Kaspar: Jah, see ettevõtluspiirang. Hea näide: kui poodides lõpetati alkomüük kl 22, hakkasid ka poed sulgemisaegu muutma. Selge see, et müügita uksi lahti hoida ei saa.

Kultuuri majandusmõju: kas avaliku sektori ja erasektori panus on tasakaalus?

Kaspar: Avaliku sektori kulutus kultuurile on Eestis võrreldes ülejäänud Euroopaga pigem suur. Kas inimesed on valmis ka ise kultuuri väärtustama? Oluline on mõelda, kuidas teha avaliku raha kulutuse suhtes paremaid otsuseid, aga kuidas tuua sektorisse ka eraraha juurde.

Mart: Ühest küljest on justkui riigi toetus kultuurile arvestatav, aga samas on meil Euroopa üks kõrgemaid KM määrasid kultuuriürituste piletitele. 20-protsendiline KM on regiooni kõige kõrgem käibemaks! Riik annab, aga võtab teisel poolt uuesti ära.

Taaniel: Loomemajanduse osakaal majandusest on arvestatav, seega valdkond toob majandusse raha ka juurde.

Helen: Kas majandus kasvab pigem siis, kui inimene on kodus, või kui ta on väljas?

Kaspar: Seda ei saa nii lühidalt vastata, aga üldistatult, pigem jah, inimene paneb raha ringlusesse, kui tuleb välja.

Mart: Kui inimene läheb välja, elavdab see Eesti majandust, kui inimene tarbib – ostab panne ja dressipükse, läheb raha enamasti Eestist välja.

Helen: Siin on ka lumepalliefekt. Suurfestival elavdab ettevõtlust laiemalt. Kui festival jääb ära, jääb ringlusest välja suur hulk raha, vahel ligi 500–600 teenusepakkuja lõikes. Suur hulk inimesi jätab välja tulemata ja arvestatav hulk raha ei jõua Eesti ettevõteteni – see puudutab turismi, teenindust, teenusepakkujaid.

Kaarel: See ongi loogiline, et protsent SKPst kultuurile on Eestis muust Euroopast kõrgem, sest oleme väike riik. Tõenäoliselt, kui hakata vaatama, tuleks välja, et Eesti kulutab teistest riikidest ka proportsionaalselt väga palju suurema osa näiteks nii oma keskpanga ülalpidamisele kui õiguskantsleri büroole. See, et olulised asjad on väikeriigis proportsionaalselt kallimad, on väikeriigi eripära.

Kaspar: Samas, meie elanikkonna elujärg on siiski paranenud. Eesti inimeste võimekus maksta kultuuri eest on oluliselt suurenenud võrreldes 20 aasta taguse ajaga. Prioriteetide seadmise küsimus.

Anu Kivilo: Summad, mis kultuurile panustatakse, võivad ju suureneda, aga protsenti SKPst on faktiliselt viimased 15 aastat järjest vähenenud.

Taaniel: See proportsioon on tõesti langenud. Summana on seda suurendanud vaid kultuuritöötaja palgatõus. Toetusmeetmed ise on aga kahanenud. Seda vahet on juba täna katmas tõusev omatulu kohustus.

Helen: Remargi korras – jutt kultuuritöötaja keskmisest palgast kõlab erasektori jaoks alati ebaõiglasena. Me erasektoris unistame, et saaks oma töötajatele seda keskmist palka maksta, samas väärtust loome ju võrdselt.

Taaniel: Jah, Kultuur 2030 arengustrateegia tegelikult juba käsitlebki kultuuritöötaja palka riigi- ja erasektoriüleselt. Selle keskmise paikapanek riigiasutustes oli alguspunkt.

Pandeemia kahjud

Mart: Viimased kaks aastat on valdkonda nõrgestanud. Aastal 2021 on muusikasektor kaotanud üle 60 miljoni euro. Kõige enam on kannatada saanud 2021 teises pooles toimumiskohad. See «piiranguid ju ei olnud» väide on tegelikult silmakirjalik.

Helen: Kogu kultuurisektori kaotus 2021 on statistikaameti andmetel 115 miljonit! 2021 sügise kahjud on kompenseerimata ja valdkond tunneb siin selgelt ebaõiglust.

Elena: Meile tullakse ütlema, et «te ei oska oma äri teha, alustage kell 16 päeval». Vabandust, me oskame oma äri teha kenasti, kui meil on võimalus tegutseda. Tegelikult olime me möödunud aastal 6 kuud kinni.

Ülle: Mitte ühtegi piirangut ei tohi kehtestada ilma selge, loogilise seoseta haiglate koormusega.

Kuidas taastada sektori toimetulek uuele kriisile vastu minnes?

Kaspar: Soovitan rohkem suhelda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Vajab selgitamist, et kultuur toob Eestisse näiteks startupper'eid juurde. Need pehmed lood on olulised.

Taaniel: Koostöö on kõige olulisem. Tulemas on valimised. Otsustajatega tuleb pidevalt rääkida. Ka maksudebatt tuleb avada.

Kaarel Oja Foto: Aron Urb

Kaarel: Mulle jääb arusaamatuks hoiak, et «maksudega ei mängita.» Kogu Euroopa on viimase kahe aasta jooksul erinevate kriiside leevendamiseks just seda tööriistana kasutanud. Me elame ajas, kui maksumuudatusi on võimalik täpselt suunata ja samal ajal nende mõju jooksvalt monitoorida. Miks me seda kardame nii väga? Just nimelt, tuleks maksudega paindlikum olla, ajutisi muudatusi kaaluda ja konkreetseid muresid lahendada. Oleme julgemad!

Mart: Lisaks rahale on vaja tegelikult mõistmist. Kultuur aitab konflikte lahendada. Kodus ja sotsiaalmeedias läheme me veel vihasemaks. Koos kontserdil kõrvuti aega veetes õpime mõistma ja suhtlema.

Elena: Tõstame empaatiavõimet, küsime, kuidas inimesed end päriselt tunnevad. Ei saa nii, et viskad mingi seltskonna ühte patta ja loobid sinna kuhjaga reegleid ja piiranguid ja ütled, et saagu ise hakkama. Igaüks on väärtus! Oleks aeg päriselt ka süveneda ja kuulata.

Kaspar: Optimistlikumalt, tegelikult on inimeste ostujõud ikkagi tõusnud. Tasuta asju ei ole olemas. Küsimus on prioriteetides, püüaks ikkagi eraraha ka juurde tuua.

Ülle: Üle saame me kriisidest siis, kui igaüks meist teeb oma tööd hiilgavalt, ja kui üldiselt mõistetakse, et ühiskonnaelu tuleb korraldada mõistlikult põhiseaduslikus vaimus, õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkumata. Lõpetaks Karlssoni sõnadega: «Rahu, ainult rahu.»