Kõik kaob, kaob kõik

Foto: STL

ZUGA ühendatud tantsijad mängisid Sõltumatu Tantsu Laval lavastust «Suur teadmatus». Ruum pimeneb, kostub tekst. Sõnad mõjuvad ning miskipärast tahab pisar silma tulla. «Lavastus on füüsiline mõtisklus lahtilaskmisest, ärasaatmisest ja rituaalidest, mis puhastavad ning valmistavad ette kohtumist uue ruumi ja uue maailmaga,» kirjeldatakse kavalehes.

Etendus puudutab vaatajat erinevatel tasanditel – palju sõltub sellest, mis suhe kellelgi antud teema ja «suure teadmatusega» on.

Isiklikult olen alati pigem olnud see, kes kellegi, millegi või iseenda lahkumist kardab ning kellesse tekitavad mõtted kadumisest või muutustest suurt kurbust. Lavastuse eesmärk oli pigem aga külvata vaatajasse rahu – mida rohkem surelikkuse ja maailma muutuvuse teemat käsitleda, seda loomulikum ja aktsepteeritavam see tundub.

Surmahirm on aga meie kehadesse mingil määral siiski ka sisse kodeeritud, et end hoida. Kui aga liigselt hirmule pühenduda, võib tunduda, et ei elata täisväärtuslikku elu. Mõte on koondunud elus püsimisele ning ümbritsev jääb tahaplaanile. Lavastuses räägib etendaja Helen Reitsnik näiteks pehmest lumest, mis end raagus puude okstele langetanud on – elada on vaja ilu märgates.

Käisin hiljuti jalutamas Tabasalu pangal, kus kõrgemas eas naine tegi kinnisilmi ranniku ääres midagi taiji laadset. Päike paistis ja ta tundus üli õnnelik ja rahul. Mina hoidsin samal ajal kramplikult koera kinni, kartes, et ta liiga pankranniku äärele luusima läheb. Ei saanud hiljem mitu ööd korralikult magada, kuna tekkisid hirmujudinad antud pankrannikule mõeldes. Tuleb leida balanss liigse muretsemise ning vabaks laskmise vahel.

"«Suur teadmatus», esiplaanil Ajjar Ausma Foto: STL

Sõltumatu Tantsu Lava Youtube'i kanalilt leiab ka videoklipid etendajate vastustest küsimusele «Millal sa viimati lahti lasid?» Lahti saab lasta inimestest, asjadest, ideedest, väärtustest, harjumustest. Lavastust alustatigi tegelikult nii-öelda kaduvuse põhimõttest. Kui algselt räägiti haihtunud kõrvarõnga paarist, siis hiljem toodi välja aga juba kõrgemate eksisteerimise vajaduste kadumise mõtteid. Filosoofiline idee kõige selle taga on tegelikult üks – kõik, mida maailma luuakse, mingi hetk kaob. Kõik on pidevad muutumises.

Antud mõte on ühelt poolt kurb, teisalt aga vabastav. Kuigi see lavastajate eesmärk polnud, mõjus etendus mulle siiski millegipärast kurvastavalt ning tumedad toonid lavakujunduses ja kostüümis viitasid minu jaoks rohkem leinale ja sellega kaasnevale nukrusele kui tühjusele.

Osas stseenides tundus, nagu lavastajad ja kunstnik viitaksid kangaste ja materjalide kasutamisega matmiskultuurile. Mustad kangad meenutasid mulda; etendajale Kärt Tõnissonile, kes laval ümber oma telje keerles, peale kinnitatud taimeväetide kimbuga kangastus aga rohtukasvanud hauaplats.

Sellegipoolest olid need stseenid nii põnevalt lahendatud, et silm märkas rohkem esteetiliselt huvitavaid visuaale ning aju ei jõudnud koheselt kõiki märke, mis ühele või teisele teemale viitasid, tõlgendada. Näiteks peitusid etendajad mustade tekkide alla või kandsid teineteist tantsupõrandal tekke lohistades. Lavastuse lõpuminutitel mattuti ühiselt suure tumeda kanga alla: tekitati lained ja kumerusi. Ees seisis justkui tühi ja tume maastik.

ZUGA tantsijad on alati olnud ülimalt mängulised, nii ka selles lavastuses. Ehk lõigi lavastuse emotsionaalsuse antud «kibemagusus». Etendajate füüsiline ja vaimne kohalolu oli küps – pikka lavakogemust ja professionaalsust oli meeldiv kogeda. Ka kehaline võimekus ning kergus füüsiliselt keerulistes situatsioonides oli märkimisväärne. Lamavat etendajat tõsteti üles näiteks vaid kaelast ning hüppeliigese piirkonnast toetades.

Oliver Kulpsoo poolt loodud valguslahendus pakkus kaasahaaravaid hetki. Näiteks loodi maagiline moment, kui etendaja Tiina Mölder seisis laval ning edasi-tagasi kiikuv lamp lõi efekti etendaja varjust, mis lendles tagaseinal ühele ja teisele poole. Lavastuse helilooja Lauri Dag Tüüri helid toetasid lavastust, aitasid kaasa lummusliku maailma loomisele.

«Suur teadmatus» oli lavastus, mis pani küsima ning andis mõtteainet. Mõtisklused viisid vaataja suuresti mugavustsoonist välja. Lavastus tekitas nii kurbust ja ärevust kui ka rahu ja visuaalselt esteetilisi ja mängulisi vaatepilte.

Suur teadmatus

Esietendus: 10. märts 2022 Sõltumatu Tantsu Laval

Lavastajad, koreograafid ja etendajad: Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson

Kunstnik: Keili Retter

Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo

Helilooja: Lauri-Dag Tüür

Dramaturg: Andri Luup

Tehniline tugi: Marko Odar