Hüvasti, Ave Alavainu! Proovireisija kirev elu

Poetess Ave Alavainu. Foto: Ove Maidla

Ave, igipõline proovi­reisija, on läinud. Teisele poole ust, mis tähendab, et tegelikult pole ta ju kuhugi kadunud, vaid lihtsalt järjekordsel proovireisil.

Tema kaasaegsed – ja nooremadki – on Avet alati igaveseks hipiks kutsunud, aga kohe mööndusega, et sügavusi otsivaks ja leidvaks hipiks. Hipindusest ma suurt ei jaga, liiga noor selleks või nii, aga mäletan Avest kümneid pööraseid lugusid küll, tema kõikvõimalike sõprade, näiteks Ott Arderi etteastes. No ja käis EÜEs selle tekkeperioodi päris alguses, kus tehti ju samuti kõiksugust.

Ave lood ongi nagu proovireisija omad, Ave rännakuid vaadates meenub Graham Greene’i ülivahva raamat «Rännud tädiga». Vaat sihukene, kõiki piire eirav, omasoodu kulgev, väikestest ühiskondlikest käitumiskokku­lepetest üle ja mööda vaatav ning hirmus lõbus (aga sama jõuliselt ka kurb või vihane) tädi seal raamatus toimetaski. Võta või jäta, täpselt Ave.