AK ⟩ Krimidebüüdis paljastub Järvamaa pensionäride salaelu

Kai Vare, «Võlg». Foto: Raamat

Kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursi võidutöö, raadioajakirjanik Kai Vare (snd 1968) debüütromaan «Võlg» tekitas huvi juba kaugelt enne selle ilmumist. Esimest korda olid romaanivõistlusel omavahel konkureerimas vaid krimkad ning kirjastuse töötajatest kokku pandud žürii palge ette jõudis neid kokku suisa tosin. Reklaami oli sotsiaalmeediast kuni ERRini, alates hoogsast pühapäevasest äratajast «Hommik Anuga» kuni tõsise «Aktuaalse kaamerani». Mis saaks veel rohkem ühes krimisõbras lugemissoovi tekitada kui selline intrigeeriv kombinatsioon?

Romaani algus on paljutõotav: Järvamaal asuvas Järva vallas, kohas nimega Järva-Jaani näib alguse saavat uus pensionäridest detektiivide rühmik, mis pakuks lugemiskonkurentsi end lugejate südamesse istutanud Eha Veemi Parmoja leskede klubile. Vaadates krimikirjanduse maailmatrende, kus üha populaarsemaks muutuvad romaanid, milles detektiivirolli võtvad nutikad eakad, tundub debüütautoril olevat tehtud õige valik, nii peategelaste profiili kui ka žanri (muhekrimi) vaates. Kohalikud prouad Rutt ja Anu joovad kohvi ning «väikest klõmmi», misjärel üks neist väidab, et kuulis lasku ja tunneb end pärast seda vägagi vedelalt. Tundub ju põnev algus?

Kuid paraku sealt edasi enam nii paeluv ei ole. Huvitavale stardile järgneb kümneid ja kümneid lehekülgi pere- ja persoonilugusid, mõttemaailmade ning fantaasiate kirjeldusi. Lood ühendavad perekondade mitmeid põlvkondi, moodustades kokku kõiketeadva jutustaja monotoonse monoloogi. Esimese hooga mõtlesin, et kogemata on trükki läinud autori põhjalik memofail, kus ta on oma tegelaste profiile ja taustalugusid enda tarbeks kirja pannud.

Esimesest 50 leheküljest jääb ennekõike meelde kohalik 58-aastane proua Merle, kes on parasjagu mehejahil ning otsustanud oma eesmärgi, kohaliku Casanova Matiga (vanus 66) ilma kondoomita ühte heita (lk 22). Ajaloolise tõe huvides liigub tegevus korraks 1984. aastasse, kus kohalik ilus vaimupuudega poiss vägistab kunagise kirikuõpetaja ja rahvaluulekoguja Ferdinand Theodor von Gebhardti haual linnatüdruku (lk 32).