Nüüdseks 25 aastat tegutsenud Helsingi Barokkorkestrist öeldakse olevat Helsingi barokiskeenes saanud midagi kultusorkestri sarnast. Nende repertuaarivalik on elav ja võtab riske. Aapo Häkkinen on spetsialiseerunud varastele klahvpillidele, sellistele, mida enam ei tehta ja poes ei müüda – klavessiin, klavikord, fortepiano jne –, ka orelile, viimasel ajal on küll rohkem dirigeerimisele ja orkestrijuhtimisele keskendunud. Kõike ei jõua, ütleb ta, tuleb teha valikuid.
Vahel on mõne inimesega nii, et kui ta räägib sellest, mida ta teeb, siis saad aru, et ta elabki seda. Aapo Häkkinen tundub mulle selline inimene.
Ma kuulen «Passion Pasticciost» esimest korda.
Ma ka kuni eelmise aastani ei teadnud. Seda mängitakse väga harva ega kaasata Bachi tööde loetelusse. Bach kompileeris selle. Selle selgroog on pärit barokkheliloojalt Carl Heinrich Graunilt. Samuti kaasas Bach sinna Carl Philipp Telemanni muusikat. Midagi komponeeris ise ka, aga samuti kasutas ühe oma varasema kantaadi muusikat.
See on ilmselt üldse üks viimaseid teoseid, mille kallal Bach töötas, tõenäoliselt on see pärit tema viimasest eluaastast. Tervis polnud tal enam hea, ta oli peaaegu pime. Varsti pidi tulema silmaoperatsioon. Ta ei olnud võimeline eriti komponeerima, sellepärast kasutaski ilmselt nii enda kui ka teiste varasemaid töid.
Bachi poeg Carl Emanuel Bach kirjutas, et isa komponeeris viis passiooni, millest viies on tõenäoliselt see. Aga eks selles osas on spekulatsioone.