KULTUUR ⟩ Kui on vaja parukas pähe panna, siis pole muusika ajatu

Barokki oma hinges kandev dirigent ja Helsingi Barokkorkestri kunstiline juht Aapo Häkkinen. Foto: Ville Paul Paasimaa

Kui on ülestõusmispühad, siis on ka Bach. Üldiselt. Ülestõusmispühade-eelsel nädalavahetusel esitatakse Estonias üht haruldast teost või võiks öelda isegi, et üht kadunud suurust. Nimelt Johann Sebastian Bachi väidetavalt viiendat passiooni, pealkiri sel «Passion Pasticcio». Esitavad Budapesti Purcelli koor ja Helsingi Barokkorkester. Dirigent Helsingi Barokkorkestri kunstiline juht Aapo Häkkinen.

Nüüdseks 25 aastat tegutsenud Helsingi Barokkorkestrist öeldakse olevat Helsingi baroki­skeenes saanud midagi kultusorkestri sarnast. Nende repertuaarivalik on elav ja võtab riske. Aapo Häkkinen on spetsialiseerunud varastele klahvpillidele, sellistele, mida enam ei tehta ja poes ei müüda – klavessiin, klavikord, fortepiano jne –, ka orelile, viimasel ajal on küll rohkem dirigeerimisele ja orkestrijuhtimisele keskendunud. Kõike ei jõua, ütleb ta, tuleb teha valikuid.

Vahel on mõne inimesega nii, et kui ta räägib sellest, mida ta teeb, siis saad aru, et ta elabki seda. Aapo Häkkinen tundub mulle selline inimene.

Ma kuulen «Passion Pasticciost» esimest korda.

Ma ka kuni eelmise aastani ei teadnud. Seda mängitakse väga harva ega kaasata Bachi tööde loetelusse. Bach kompileeris selle. Selle selgroog on pärit barokkheliloojalt Carl Heinrich Graunilt. Samuti kaasas Bach sinna Carl Philipp Telemanni muusikat. Midagi komponeeris ise ka, aga samuti kasutas ühe oma varasema kantaadi muusikat.

See on ilmselt üldse üks viimaseid teoseid, mille kallal Bach töötas, tõenäoliselt on see pärit tema viimasest eluaastast. Tervis polnud tal enam hea, ta oli peaaegu pime. Varsti pidi tulema silmaoperatsioon. Ta ei olnud võimeline eriti komponeerima, sellepärast kasutaski ilmselt nii enda kui ka teiste varasemaid töid.

Bachi poeg Carl Emanuel Bach kirjutas, et isa komponeeris viis passiooni, millest viies on tõenäoliselt see. Aga eks selles osas on spekulatsioone.

Helsingi Barokkorkestrit iseloomustab, et teie repertuaaris tuleb üksjagu ette unustatud või peaaegu tundmatute teoste tolmust puhtaks pühkimist.

Loomulikult esitame ka tuntud meistriteoseid. Aga arvan, et on hea panna tuntud teoseid mingisugusesse konteksti – et me ei teaks ainult mõningaid tuntud heliloojate tähtteoseid, vaid ka seda, mis oli n-ö ümberringi.

Ehkki see teos on peaaegu tundmatu, ei esita me seda küll ainult sel põhjusel. Arvan, et see on ka oluline teos, millel on võime kõnetada. On isegi parem, et see pole tuntud, siis saab seda kuulata värskete kõrvadega. Las ta teeb oma tööd eelarvamusteta. Muusika peakski alati olema uus, sündima siin ja praegu, olema justkui esmaettekanne.