R, 2.12.2022

Kultuur ⟩ Armastusest ja andestusest ballettides «Kratt» ja «Giselle»

Heili Einasto
, tantsukriitik
Armastusest ja andestusest ballettides «Kratt» ja «Giselle»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marcus Nilson ja Andrea Fabbri balletis «Kratt».
Marcus Nilson ja Andrea Fabbri balletis «Kratt». Foto: Rünno Lahesoo

Nii «Kratt» kui ka «Giselle» on Estonia repertuaaris olnud juba mitu head aastat, kuid uued osatäitjad ja pidevalt muutuv kontekst balleti ümber annab võimaluse nende teoste valguses elu, inimesi ja olukordi üha uuesti ja uuesti mõtestada.

«Kratt»

Veebruarikuised «Kratid», mis küll toimusid enne suurt Ukraina sissetungi, panid aga tagantjärgi mõtlema sündmustele maailmas: maksamereliste «tuletants», mis aasta tagasi meenutas suuri metsatulekahjusid Austraalias, Ameerikas ja Siberis, muutusid uuesti pommitamise leekideks, ainult et mitte enam minevikus, vaid olevikus toimuvaiks. Ja kuigi nende sündmuste vahetuteks käivitajateks on kratid, siis mõlema taga on Peremeeste ahnus ja Kuradi hagu andvad nõuanded.

Selle aasta veebruaris nägime Peremehe rollis Marcus Nilsonit, kes aasta tagasi astus üles Sulase rollis (vt Postimees 11.10.2021). Nilsoni suutlikkus kehastada väga erineva iseloomuga tegelasi (sh Karenin «Anna Kareninas», vt Postimees 7.10.2021) mitmeplaaniliselt ja nüansirikkalt tõi talle tänavuse balletipreemia. Kui Sulasena oli Nilson siiras ja avatud noormees, kellel üldse on raske mõista maailmas valitsevat kurjust, siis Peremehena on ta ambitsioonikas, kuid keskpärane keskastme juht, kes tahab olla suurem kui anne ja tavavahenditega saavutatav võimaldavad.

Märksõnad
Tagasi üles