Sõjakõmin äratas progesaurused Ukraina toetuseks häält tegema

Pink Floyd toetab Ukrainat: (vasakult) Nick Mason ja David Gilmour Foto: Internet

Kõige saurusem saurus, kes ärkas, on muidugi Pink Floyd. Nemad salvestasid üle mitmekümne aasta jälle täiesti uue loo. Kuid PF pole kaugeltki esimene ega ainuke edumeelne kivikont, mille Vene jälk rünnak Ukraina vastu on järsku erksaks ajanud. Samal ajal kui punkmuusikute vaikus on lausa kõrvulukustav...

Kümned ja sajad muusikud kogu maailmas on protestinud selle sõja vastu. Kuid enamasti on see piirdunud suhteliselt üheülbalise nördimus- ja nutulauluga kusagil sotsiaalmeediakontol. Agaramad tulevad välja ka mõne parema enesereklaamiga, näiteks Twisted Sisteri laulja Dee Snider soovitab TSi laulu «We`re Not Gonna Take It» sõjahüüuna (ei tea, kuidas innustab hüüatus «Me ei võta seda» lahingus edu saavutama).

Kuid on üks seltskond, kes on läinud kaugemale. Ehk siis teinud lausa muusikat sõja vastu. Need on vanad, esimese põlvkonna Briti progressiivrocki saurused. See on ka loogiline, sest mitmed neist on sündinud vahetult Teise maailmasõja järel või lausa ajal. Ehk siis oma käreduse üles leidnud Joe Bideni eakaaslased. Nemad vähemalt mäletavad, kuidas oli elada puruks pekstud maailmas. Ja neid enam ei häiri ka, et Ukraina suur toetaja on Boris Johnson, keda progressiivne noorsugu tõenäoliselt eriti ei seedi. Eks neid peaministreid ole nähtud kah.

Üks esimesi, kes suu lahti tegi, on Jon Anderson (sündinud 1944), pikaaegne progehiiglase Yes laulja. See üks kõige hipilikumaid rokkareid on soliidsest east hoolimata usinasti soolokarjääri edendanud ja 27. veebruaril tuli tal välja hoogne laul «Here We Go Again», mille videos näeb animeeritud sõjahull Putin lihtsalt naeruväärne välja.

Veidi hiljem, kui Ukraina õudused hakkasid juba ilmnema, avaldas Jon suurepärase loo «Song For Peace», kus ka videos kujutatakse sõja kogu traagikat. Jon on endiselt kadestusväärselt heas vormis ja süda, nagu ikka, õiges kohas.

Rohkem kui pool sajandit tagasi King Crimsoni professorliku liidrina tuntuks saanud kitarrist Robert Fripp (sündinud 1946) peab vist ühte kreisimat pensionipõlve üldse, esinedes regulaarselt koos oma naise, endise poplaulja Toyahiga veebikaamera kaudu otse nende köögist ja muidugi mitte igavalt, vaid ikka sõgedalt ja erootiliselt (Toyahil on, mida vilksatada). Kui Robert oli noorena vanake, siis nüüd on täitsa punk, ka oma soengu ja kitarrimänguga. Aga igatahes Ukraina sõjale reageeris see sõge paar peaaegu kohe, esitades laulu «Ukraine We Hear You».

Hiljem järgnesid ka «Rockin In The Free World», «I Predict a Riot», «War – What Is Good For» jt. Ukrainale pühendatud kaverid. Fripp ja Toyah on ka end Ukraina värvidesse dekoreerinud ja toas julgustavad sildid üles pannud. Tubli paar!

Aga jah, Pink Floyd koos oma ainuomaste eripärade ja vastoludega. Ansambli pikaaegne liider, nüüd omaette nokitsev Teises maailmasõjas oma isa kaotanud bassist Roger Waters (sündinud 1943) oli mitu korda väljendanud oma pahameelt Venemaa ja venelaste «demoniseerimise» vastu, leides kallaletungi küll «gängsterliku» olevat. Sinikollase lipuga lehvitamise vastu oma veebisaates «Let's Talk it Over» põlgust üles näidates vihastas ta välja Pink Floydi teise liidri, kitarrist David Gilmouri (sündinud 1946). 

Gilmour otsustas erandkorras ülejäänud Pink Floydi kokku kutsuda, see tähendab trummar Nick Masoni (sündinud 1944) ning nad lindistasid koos bassist Guy Pratti ja klahvimehe Nitin Sawhneyga esimese uue loo alates 1994. aastast. Nad võtsid aluseks vabatahtlikuna rindele läinud Ukraina staari Andrei Hlõvnjuki sõdurivormis a capella lauldud «Эй, эй, вставай», ehk siis «Hey Hey Rise Up» ehk «Hei-hei, tõuske üles!». Lisasid sellele PF tausta ja maailmakuulus lugu oli valmis. 

Nii Watersi jutt kui ka Floydi uus lugu on jälle läänes igal pool furoori tekitanud, tuues välja selle ansambli igavese vastuolulisuse.

Loodetavasti võtavad teised progeässad käed kõhu alt välja ja teevad mõnegi loo Ukraina toetuseks. Kasvõi Ian Anderson, kelle Jethro Tull jättis sõja tõttu Ukraina kontserdid ära. Genesis on teinud mitu mingite vanade lahingute teemalist laulu, miks mitte praegu proovida? Van De Graaf Generator on ka millegipärast vait, kuigi nende muusika kõlab vahel nagu sõda.

Aga Eesti legendaarsed progerokkarid? Mida nemad veel ootavad?