Aja pimedus, kirjelduste valgus

«Aviaator»: teise vaatuse põhiheli on ängistavam. Praeguses sõjareaalsuses karm ja hoiatav. Foto: Siim Vahur

Olen vaadanud Tallinna Linnateatri «Aviaatorit» kaks korda. Kummatigi pole mul õnnestunud näha täisversiooni. Kavalehel on rivis kaheksa nime alfabeetilises järjekorras, rollideta: Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg. Aga laval oli näitlejaid seitse. 24. märtsil puudus Kadastu ja 5. aprillil Kõrve. Viirusaeg teeb teatrid leidlikuks, aga seda pole ma varem kogenud, et haigestunud osalist ei asendata ja publikut sellest ei teavitata.

Esmavaatamisel ei osanud ma millestki ega kellestki puudust tunda, pärast uurisin fotosid ja märkasin, kuis Kadastu ainsana kannab ajastulist aviaatori mütsi. Teisel vaatamisel, n-ö mälu üle kirjutades, oskasin igatseda Kõrve graafilist mängujoonist, tema elavhõbedana vilkaid reageeringuid. Tajusin lavarütmis tühikuid. Muuseas, too kurikuulus fraas «asendamatuid inimesi pole» lisab «Aviaatori» temaatikat arvestades üpris kõneka allteksti. Arvan, vähemasti loodan, et lõputult seda asendamatuse mängu siiski mängida ei anna. Kordan: olen näinud kahte septetti, mitte kordagi oktetti. Kas katsetan veel, ei tea, lavastusest osasaamine eeldab hingejõudu, veidi pelgan ka elamuse lahtumist.

Jevgeni Vodolazkini andekas romaan (raamatut saab teatrist osta!) kannab mõjusat üldistust mälust ja aja(loo)st. Peategelane Platonov sündis 1900. aastal, külmutati 1932. aastal vangilaagris, äratati ellu 1999. Boriss Pavlovitši intelligentne lavastus on just praeguses ajas puudutav, valus, hingele vajalik.