/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2022/04/12/14481349t1hc76a.jpg)
- Lavastaja Hendrik Toompere jr ristas «Õnne 13» ja «Twin Peaksi» esteetika.
- Selline siis ongi kultuur tühikäigul...
- Ivo Uukkivi osutab Draamateatrile taas seestumisteenust, käib ja karjub.
Eesti Draamateater oleks pidanud seekord Urmas Vadile ausalt ei ütlema. Neljakümnest sketšist koosnev näidend «Tund enne päikesetõusu» on nimelt poolfabrikaat, vile ja iganenud estraad, mille võtted ja teemaarendused teatrilaval jumal teab mitmendat korda taaskasutuses.
Toomas Kalli «Prügikasti»-seeria tuleb meelde, aga selle puhul oldi žanritruud ega üritatud karikatuuridele mingit kõrgkultuurilist-sürrealistlikku taustamekki külge veiderdada, nagu Vadi proovib teha. Mitte et taotlus ise halb oleks. Aeg on liimist lahti ja üks eesti kirjanduse lahedamaid kujusid ilmselges alavormis.
Draamateatri suur lava on varem siiski edukalt välja kandnud põletaval päevakajalisel teemal viljeldud publitsistlikku estraadi. Pean silmas 2018. aastal samuti Toompere jr-i lavastatud ja Mehis Pihla kirjutatud «Metsa Fortet», mis karikeeris tollal kuuma metsadebatti. «Metsa Forte» palaganlikkuses oli sellise ulakalt peegeldava sotsiaalteatri talumiseks vajalik vormiline kergus. «Metsa Fortes» keerati vint meelega üle muusikaliste vahepalade ja Tõnu Kaljuste juhatatud keelpilliorkestri toel.
/nginx/o/2022/04/12/14481351t1h6fce.jpg)
Hõre ja jõuetu
Seekord on Hendrik Toompere jr läinud riskantsemat teed, ristanud «Õnne 13» ja «Twin Peaksi» esteetikat. Sürrealistlik objektiteater (paistetama hakanud nahkpolstriga korteriuks mõjub laval välja valgustatuna täiesti eraldi näitust vääriva taiesena) seguneb Tartu Hansa hoovile omase sülditeatrikultuuriga. Heatahtlik vaataja ütleks selle kohta «postmodernism». Nõudlikum peaks sellist määratlust vabanduseks, mille saatel prooviperioodi mitterahuldavalt lõpetanud teos siiski lavale lasti. Ohtrate tegelas- ja tegevusliinide vahele on refräänina pikitud kaebetelefonikõned vanaproua Silja Hallikult (Ülle Kaljuste). Võte ise on juba nii kulunud, et heal juhul mõjuks selle kasutamine sotsiaalse teatri enesepilana, kui ainult kogu näidend nii ühtlaselt hõre ning jõuetu poleks.
Lavastuses kujutatud Eesti kogukonda juhib linnapea (Tõnis Niinemetsalt kesine debüüt draamateatris), kellel on sarnane probleem, nagu oli Henrik Ibseni «Rahvavaenlasel» – keskkonnakriis, mis võib röövida tulusa meeriameti. Linna kalmistult on avastatud ebamäärane kiirgusallikas. Kiirgussaaste tuvastanud keskkonnainspektor Artur (Ivo Uukkivi) saab ka ise objektil «särtsu» ja käib siis oma eksnaise Mariana (Merle Palmiste) ukse taga esoteerilist armujuttu ajamas. Tulutult. Vastu ootusi saab linnapeale saatuslikuks hoopis kiirgussaaste ootamatu kadumine. Linnarahvas hakkab mässama, sest on kaotanud ohvriseisuse, millest oli märkamatult saanud kogukondliku enesetaju nurgakivi.
/nginx/o/2022/04/12/14481352t1hbc59.jpg)
Ivo Uukkivi osutab Arturina draamateatrile järjekordselt seestumisteenust, käib ja karjub. Kertu Moppeli lavastatud «Rahvavaenlases» mürises Uukkivi tusamootor märksa rajumalt, umbes nagu Ford Mustangi kapoti all vibreeriv V6. Päris tumedat, V8-väärilist podinat olen Uukkivi kapoti all aimanud tukslevat VAT Teatri Henrik Ibseni «Brandti» nimiosas. Seekordset, Arturi tegelaskuju masendusmaastikku ületas Uukkivi aga kujuteldava võrri sadulas.
Kultuur tühikäigul
«Selline siis ongi kultuur tühikäigul,» mõtlen, kui Mauno (Tiit Sukk) armuke Linda (Mirtel Pohla) räägib talle mõttest lasta endale sangad puusade külge neetida, et mehel oleks mugavam teda tagant võtta. Lavastus tervikuna mõjus sama plassilt kui lava tagaseina kattev valge tühi ekraan, kuhu videokunstnik Epp Kubu visuaalid lavastusprotsessi lõpuks ei jõudnudki. Kubu tunnistas ühes intervjuus, et Vadi tekst videot ei vajanud. Ise oleksin eelistanud teksti väljajätmist.
/nginx/o/2022/04/12/14481353t1hf8ff.jpg)
Toompere jr üritab siiski mingeid vormilisi nihkeid otsida, nt tantsulise misanstseeniga (poekülastajad tantsivad ostukärudega) või ka materjaliteatriga (mainitud pundunud uks, aga ka trafaretne vetsupaberikaskaad lõpus). Visuaalselt oli päris ilusaid pilte, fotosid saab lavastustest sageli häid, aga trupi esitusenergia oli kongeniaalne Vadi näidendiga. Selle kõige müstilisem tegelaskuju, saatanlik Kõhetu Kuju (Raimo Pass) sedastab: «Ega me vahel ei tea isegi, mis me vajame ja mis see hea on ja mis kedagi aitab. Jah, teinekord on inimesed nii jõuetud, aga siis jällegi nii lootusrikkad, et kõik saab korda ja kõigel on mõte. Nojah.» Nojah.
Kui Mauno armukesega oma naise Sigridi (Harriet Toompere) juurest ära jookseb, üllatab naine nii Maunot kui ilmselt ka publikut meie kultuurile ebatraditsioonilise lahkuminekurahuga. Enese armastamise üllast ülesannet meelde tuletava monoloogi järel kaob Harriet Toompere sensuaalselt taarudes udu ja davidlynchiliku muusika abil müstifitseeritud lavasügavusse. Siis aga lõikab Ülle Kaljuste mängitud vanamutt järjekordse telefonimonoloogiga sisse ja «rikub stseeni». Selline error on ilmselt taotluslik, aga seegi poleks antud juhul kergendav asjaolu. Käimasoleval hooajal näib Toompere jr-i juhitud draamateater n-ö teise albumi sündroomi all kannatavat. Ootan põnevusega järgmist.
«Tund enne päikesetõusu»
Autor Urmas Vadi,
lavastaja Hendrik Toompere jr,
osades Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk jt
Kestus 1 tund ja 50 minutit ilma vaheajata, esietendus 14. veebruaril Eesti Draamateatri suures saalis