KULTUUR ⟩ Hirmu anaalsetest kvaliteetidest

Marko Mäetamm, pilt seeriast «TANTRA MANTRA KAMASANTRA» FOTO: Stanislav Stepashko Foto: Stanislav Stepashko

Ma ärkasin just ühest õudsest unest. See oli natuke nagu film «Saag» (2004), ainult sellise Rotterdami penthouse’i vaibiga. Nilbelt väljapeetud ja kõvasti liiga šikk selle kohta, mis seal toimus. Kell on circa 4. Magada ei saa. 

Antud arvustuse olin ma toimetajale lubanud tegelikult juba eile saata, aga... see, et ta midagi öelnud pole, tähendab, et tegelikult pole veel midagi katki, ning et kui ma selle nüüd kirja saan, lipsan nagu mesilane ajakirjandusliku etiketi fopaast mööda! Jätan endast normaalse inimese mulje. Niisiis, Marko Mäetamm.

Näitus «TANTRA MANTRA KAMASANTRA» koosneb kahest seeriast. Nimiseeriast ja tema kaaslasest «OUR LITTLE MAŠKA IS TAKING AYAHUASCA». Teisisõnu seks ja uimastid, vananemise ­märke Mäetamm ei näita. Kahe tsükli puhul on nii publikule kui kunstnikule uudseks tahuks tekstilise osa puudumine. Imearmast paunakesterohket käekirja ei kohta. Puhtad pildid, jooned ja värvid.