N, 8.12.2022

AK ⟩ Mälestus on ikka millegi lein?

Alvar Loog
, toimetaja
Mälestus on ikka millegi lein?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lauri Sommeri raamatu «Toome tuled» pealkirjas prominentsele kohale pugenud Toomemägi on nende kaante vahel mitte niivõrd sündmuste peamine toimumispunkt, vaid pigem vaatepunkt, iselaadne tunnetuslik ja vaimne kese nii teose autoripositsioonile kui linnale laiemalt.
Lauri Sommeri raamatu «Toome tuled» pealkirjas prominentsele kohale pugenud Toomemägi on nende kaante vahel mitte niivõrd sündmuste peamine toimumispunkt, vaid pigem vaatepunkt, iselaadne tunnetuslik ja vaimne kese nii teose autoripositsioonile kui linnale laiemalt. Foto: Tartu Postimees

Lauri Sommer, kes tuli 1990. aastate teisel poolel suurde kirjandusse luuletajana, on viimasel kümnendil olnud pildis eelkõige prosaistina. Ta on loonud endale jooksu pealt žanri, milles ühinevad nõtkel ning isikupärasel moel autobiograafiline (sh perekondlik), ajalooline (nii kodu- kui kirjanduslooline), pärimuslik, kvaasifiktsionaalne ja omamütoloogiline tasand.

Lugedes tema värsket raamatut «Toome tuled», meenus mulle millegipärast üks vanasõna, mis ütleb, et elatanud inimene pole kunagi üksik, sest tal on seltsiks palju mälestusi. Selle tõdemuse mõneti melanhoolne sisu pakub ilmselt lootust ja lohutust igaühele, kes tegemas parasjagu oma noorusele üha härdamaks ja krampuvamaks muutuvaid lahkumiskallistusi.

1973. aastal sündinud Lauri Sommer pole teab mis elatanud – vanuse poolest alles pooleldi poisike, esimese suure juubelini minna veel terve aastaring. Tean omast käest, et see on enamiku jaoks ebamäärane üleminekuiga, mida silmas pidades laulis kord kelmika kujundi toel Jethro Tull: «too old to rock and roll, but too young to die». Ning ilma igasuguse kelmikuse ja kujundita ka meie oma Metro Luminal: «eluks on hilja, surmaks veel vara».

Aga mis jääb otsiva ja tundliku vaimu jaoks eheda elu – kogu selle roki ja rolli ning tormi ja tungi – ning surma vahele? Mis täidab vanaduspäevi ja nende vastumeelset ootust? Kas toitumine sellest, mida portugali poeet Fernando Pessoa nimetas «mineviku näljaleivaks»? Ei tea, vist küll. Ja õnnelikud on need, kel on, mida mõnuga mäletada ja meenutada.

Mingi (tõenäoliselt ajast ja arust) psühholoogiateooria kohaselt võib inimese emotsionaalset suhet möödunuga kasutada praktilise kriteeriumina tema «hingelise» vanuse määramisel. Ja seda üsna konkreetsel kirvemeetodil: inimene – kui ta pole just ajaloolane – on jäänud hingelt vanaks, kui mõtleb minevikule rohkem kui olevikule või tulevikule; kui kõik, mis on tema jaoks tõeliselt ilus, tähenduslik ja kõneväärne, pärineb mitte unistustest või vahetutest tajudest, vaid mälestustest.

Oma viimase kümnendi autobiograafilise proosa põhjal otsustades näib Lauri Sommer olevat üks neist, kes andunud mälestustele häbitult, kirglikult ning metoodilise süstemaatilisusega. Sommeri pilk paistab olevat suunatud minevikku rohkem, kui tema perearst seda talle ilmselt sooviks ning soovitaks.

Aga seda perearst tõenäoliselt ei tea, et kui vaadata kadunud päevadesse piisavalt pikalt ja teraselt, siis hakkab aeg läbi paistma, tegelikkusele lisandub otsapidi teatav maagiline mõõde, eri ajastud langevad taltunult ja tähendusega täitunult üksteise sülelusse, ajalugu kaotab suure osa oma ajalisest mõõtmest. Jääb üksnes Lugu, mis on vägagi nüüd ja praegu. Neid maagilisi äratundmisi ja hõllanduslikke seoseid – ja mis peaasi: seda Suurt Lugu! – näib Lauri Sommer oma tekstides juba pikemat aega kalastavat.

Märksõnad
Tagasi üles