Elu koos kunstiga ⟩ Jaak Kangilaski roll: mees, kes tõlgib meile kunsti

Skulptor Mare Mikof koos kunstiteadlase Jaak Kangilaskiga temast loodud kipsportree juures vabariiklikul kujutava kunsti sügisnäitusel Eesti NSV Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel. FOTO: Rahvusarhiiv Foto: Rahvusarhiiv

Olemata ise kunstnik, on Jaak Kangilaski puhul ometi võimalik täie kindlusega öelda, et ta on elanud kunstiga terve oma pika elu. Kui tähenduslik on see teekond olnud Eesti ühiskonnale, näitab muuhulgas tänavu saadud riiklik elutööpreemia. Sel aastal tähistatakse Eesti kunstiteaduse 100 aasta juubelit.

Jaak Kangilaski kui par excellence kunstiteadlase tunnustuse põhjuste ja tähenduse üle tasub mõelda pisut lähemalt ja ka pisut üldisemalt. Alustuseks võiks endalt küsida: kui ma kunstist midagi arvan, siis miks ma seda arvan? Kas see, mida ma mõne teose ees seistes kogen, on mulle antud kaasa emapiimaga või saab seda tunnetust mõista kuidagi teisiti? Ise vastaksin, et see, mida ja kuidas ma kunsti kogen ja mõistan, on suuresti kultuuriline oskus, mis sünnib ja täieneb mitte üksnes näitustel käimisest ja kunsti vaatamisest, vaid ka (koolis) õppimisest, lugemisest, üldisest sotsiaalsest ja kultuurilisest silmaringist.

Nii on kunstiga suhtlemine ühteaegu nii sündmus kui ka protsess, mille sageli teadvustamatu kontekst on sõna, on tekst. On tähelepanuväärne, et sõnata ei saa hakkama mitte üksnes vaataja, vaid selleta pole hakkama saanud ka kunst ise: vähemasti lääne kultuuriruumis on kunsti ja kunstikirjutuse pidev teineteist viljastav dialoog toimunud antiikajast peale.