Naljapäeval, 1. aprillil esietendus Tartu Uues Teatris Elise Metsanurga ja Andreas Aadli uuslavastus «Siili poomine». Kuigi ühtegi siili laval üles ei pooda, leiab teosest siiski hulganisti kurioosseid seikasid ja karmi nalja, aga ka südamlikke soove. Miks ja kuidas noored lavastajad vastuoksliku «Siili poomiseni» jõudsid?
Tellijale
«Siili poomine» läheb kohase ja kohatu huumori piirist sajaga üle
Rääkisime teiega umbes aasta tagasi Tartu teatrimaastiku uuest põlvkonnast*, sest teie kursuselt tuli Tartu Uude Teatrisse ja Vanemuisesse kokku üheksa noort teatritegijat. Nüüd olete varsti juba kaks hooaega Tartus tegutsenud. Kas tunnete, et teid vaadatakse endiselt kui uusi tulijaid, kes peaks ka «uut teatrit» tegema? Või on need eristused teatripõlvkondade vahel siiski hägustunud?
Andreas Aadel: Ma ei tunne, et meilt oodatakse, et me oleme uus põlvkond, kes peab tegema nüüd täiesti uut teatrit. Võib-olla on põhjus selles, et Tartu Uus Teater niikuinii uueneb ka ise pidevalt.