R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Tõmmu, aga valge varese lahkumine

Marju Kuut 12.II.1946 - 10.IV.2022
Margus Kiis
, kriitik
Tõmmu, aga valge varese lahkumine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Marju Kuut 2001. aastal Pärnus Suvejazzil
Marju Kuut 2001. aastal Pärnus Suvejazzil Foto: Henn Soodla
  • Marju Kuut oli dramaatilise ja vastuolulise saatusega.
  • Paljulubav karjäär, suured plaani, võimalused ka.
  • Peale poja lahkumist muutus Marju Kuut kinnisemaks, isoleeritumaks.

Marju Kuut polnud mitte ainult üks hea, omanäoline laulja. Ta oli eraldiseisev isiksus, väga omamoodi. Samas dramaatilise ja vastuolulise saatusega. Tekitas alati küsimusi ja ärritust Eesti liiga kergesti muganduvas ja kaasavoolavas ühiskonnas. Aga ta ei olnud ainult Eesti inimene – asjaolu, mille paljud sageli unustavad.

Laulja ja show-mees, Marju Kuudi sõber Marco Tasane: «Aastal 2004 helises lauatelefon.... mulle helistas Marju Kuut..., Kuule, Maryn olen... ma panen su listi... võid võtta kedagi kaasa ka... hotelli mulle muide pole veel pakutud... seega ei teagi kus ööbin..... on sul kahetoaline... kas hommikul kuuma piima saab keeta. Siiski Marjule pakuti toona hotelli... Marju oli nagu VALGE VARES... huvitav artist-isiksus ja ajast alati ees.» (väljavõte Marco Tasase Facebooki postitusest - M.K)

Kuivad väljavõtted eluloost. Sündinud 12. veebruaril 1946. 1946 – ei tea peaaegu ühtegi teist Eesti lauljat, kes oleks sel aastal sündinud. Nii et kasvõi selle poolest eriline.

Marju Marynel Kuut FOTO: Err
Marju Marynel Kuut FOTO: Err Foto: Err

Õppis muusikat Tallinna muusikakoolis, kuid lauljana lõi läbi juba teismelisena, 1960ndate esimesel poolel. Just džässilauljana. Jällegi eristumine. Džässi peeti toona keeruliseks ja elitaarseks muusikaks, mis polnud ka eriti võimude lemmik. Enamik lauljaid eelistas kiiremat edu lubavat estraadi, poppi. Marju madal, veidi ujuv, veidi Ella Fitzgeraldi meenutav vokaal sobis džässiga hästi. Samuti kergelt eksootiline, mustlaslik välimus. Tol ajal oli Nõukogude Liit läänele üpris eksootiline ja uuritav koht ning neiu jäi silma-kõrva isegi kuulsa USA muusikaajakirja DownBeati tegijatele, kes ta juba 1965. aastal lausa punaimpeeriumi parimaks džässilauljaks kuulutasid.

Marju Kuut jätkas džässilauljana hea mitu aastat ning oli sel ajal igati mainekas. 1970. ilmus koos Uno Loobiga kahasse album bossanovalauludega, mis oli tol ajal väga kõva sõna. Ta esines varieteedes ja kontserdiprogrammides, see tagas pideva töö ja sissetuleku. Edukad olid ka pehmemad poplaulud, mida tuntud tegijad talle esitamiseks andsid.

90ndad Marju Marynel Kuut ja Hannes Varblane. FOTO:
90ndad Marju Marynel Kuut ja Hannes Varblane. FOTO: Foto: Ain Protsin
Marju Kuut 2006. aastal. FOTO:
Marju Kuut 2006. aastal. FOTO: Foto: Marina Pushkar

Aga rahutu loomuga noort naist selline turvaline kulgemine ei rahuldanud. Ta hakkas suhtlema tõusva rokkmuusikute seltskonnaga, kes moodustasid ansambleid Ornament, Mikronid, Väntorel ja Ruja. Jõulisemast rokist inspireerituna pani kokku «tüdrukute ansambli» MERL, kuhu peale tema kuulusid Lagle Alpius, Reet Linna ja Elle Kalmo või Ele Kõlar. Rokkmuusikutest taustaansambliga koos kõlasid nad millegipärast jällegi teistmoodi, isegi natuke veidralt.

1970ndatel jätkaski Marju Kuut rohkem souli, funky ja roki suunas, kuigi ka popp ja estraad ei jäänud unarusse. Aga nagu Rein Rannap on maininud: kui andsid laulu Kuudile, siis Oidi-nimelist lauluvõistlust ei võitnud. Nii juhtus näiteks Reinu looga «Raagus sõnad», mis ei jõudnud esialgu kuhugi, aga tänapäeval on klassika.

Elu «normaliseeritud» ehk liikumatus õhus mahajahtunud Eesti NSVs ei sobinud rahutule naisele ja 1970ndate lõpus otsustas ta võtta kaasa 1966 sündinud poja Uku ning siit jalga lasta. Fiktiivabielu abil lahkumine Rootsi toimus 1980, vahetult enne seda jõudis Marju laulda sisse Nõiamoori partiid «Nukitsamehe» filmi jaoks. Tol ajal kvalifitseerus selline äraminek muidugi sisuliselt nõukogudemaa reetmiseks ning Marju Kuut tuli siin ära unustada, välja lõigata, kustutada, täielikult. Tema laule ei tohtinud esitada ei raadios ega televisioonis ning üldse oli kuskil mainiminegi paha-paha. Mäletan, et kodudes mainiti «lahkujaid» umbes nagu surnuid, aga isegi veel kurjakuulutavama alatooniga.

Rootsis Marju muidugi niisama puhkama ei jäänud, vahepeal esines, tegi muid töid, kasvatas Uku kaela kandma. Pikapeale pühenduti muusikale ja seda edukalt. 1986. liiguti edasi Los Angelesse ja ettevõtlik Uku asutas moodsalt sisustatud väikese helistuudio, mis sai noorte muusikute seas väga populaarseks ning jalad alla. Uku ja Marju ise jätkasid ka moodsa elektroonilise r’n’b liinis muusika tegemist ning salvestasid hulga laule.

Aga siis tuli aasta 1991 ja kõik sellega kaasnev. Eesti sai vabaks. Ja siis tegid Marju ja Uku, ma ütleks, ebapatriootlikult, oma elu suurima vea. Nad nimelt tulid Eestisse elama ning tegutsema. Algus oli paljulubav, plaanid suured, võimalused justkui ka. Marju ja Uku üritasid läbi lüüa nii muusika- kui ka teleprodutsentidena, proovisid nii ja naa, aga lõpuks takerdusid tüüpilise väikese ühiskonna ämblikuvõrkudesse. Uku lõi lõpuks loomingulistele ambitsioonidele käega ning sukeldus kinnisvaraärisse. Järjest sõgedama välimusega Marju laulis siin ja seal edasi ning proovis ka DJ ametit.

Marco Tasane: «Aasta võis olla 2002 kui Kuut oli NIGHTMANI klubis DJ... olin ka mina seal... äkki teatab Marju ülalt DJ puldist: Ouuu, pange saali tuli... minu Guerlaini kallis KISS KISS huulepulk on kadund, ... saali pandi tuli ja pidu katkestati 15 minutiks... siiski oli see huulepulk vajunud tal kotipõhja.»

Uku Kuuti aga tabas raske närvihaigus, mis ta järk-järgult halvas ning lõpuks 2017. aastal ka tappis. Marju lahkus Eestist ega naasnud enam kunagi.

Marco Tasane: «Peale poja lahkumist ta muutus... istus oma Rootsi korteris toas... poes käis ainult alumisel korrusel... Soovitasin tal välja jalutama minna, aga motivatsiooni tal polnud...»

On inimesed, kes ununevad kiiresti. Sest nad on hallid varesed. Aga Marjut, igavest valget varest, vaevalt. Ta jääb kauaks meelde.

Marju Marynel Kuut džäss-ooperi «Manon» läbimängul, 2008. aastal. FOTO:
Marju Marynel Kuut džäss-ooperi «Manon» läbimängul, 2008. aastal. FOTO: Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees
Märksõnad
Tagasi üles