/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/21/14498644t1hd4a8.jpg)
Ei teagi nüüd, kas mu artikli pealkiri sobib Von Krahli teatri uuslavastuse «Melanhoolia» tunnuslauseks? Mida arvab professionaalne reklaamiguru Jaak (Erki Laur)? Graatsilise žestiga tõstab Jaak e-sigareti huulile, kehitab põgusalt õlgu, pillab fraasi: «Ela ilmas kui pulmas!» Silmanurgas sähvatab saatanlik sarkasm.
Jaagu algaja alluv ja noor sugulane, roosa lipsuga nunnu Tim (Markus Truup) ilmutab initsiatiivi, sirvib innukalt eesti fraseologismide elektroonilist alussõnastikku (FES).Halloo, mis toimub, Abraham ei ole ükssarvik, vaid hobune! Seda selgitab pepsil, toonitatult kannatlikul häälel süsteemilemb projektidaam Kleer (Mari Abel). Hobune, kellega ratsutab üksnes Tiina, pruut. Saan aru küll. Näen oma ihusilmaga. Ometi viirastub ükssarvik. Taipan mõistusega sedagi, et hobune lavakoopas ei ole päris, ei ole elus.
Ometi loom hingab. Ma tunnetan ta hingetõmbeid ses hingematvalt imekaunis koopavalguses (kunstnik Edith Karslon, valguskunstnikud Mihhail Makošin, Oliver Kulpsoo). Aga valge ükssarvik võib olla hoopis Tiina (Katariina Tamm), mõrsja, keda on juba tabanud melanhoolia.
Kui kogesin «Melanhooliat» esmakordselt 12. aprillil, mil esietendus muundus «vääramatu jõu mõjul» (nii kirjutati mulle teatrist)
eelesietenduseks, lisas lavakoopale ängivarjundeid kujutelm pommivarjendist. Aegamisi hakkas valulik sõjaviirastus haihtuma, tasahaaval sugenes ja tugevnes aim Platoni koopast.
Mu teine «Melanhoolia», päris-etendus 19. aprillil, kulges esmamuljega võrreldes äraspidi: sõjataju, tembituna maailmalõpu eelaimusega, hiilis ligi alles lõpu eel, ka siis pigem imeliku rahunemise, mitte painena. Hubisev lõkketuli koopas kui inimkonna uus algus.
«Aga mitte täna…» kuulutab Tiina, leebe amatsoonina tühjuse suunas ratsutades, ükssarvikul või ükssarvikuna. Lõke on kustunud. Viivuks virvendab ülal koopasopis ekraan, kuhu projitseeriti nähtamatuid laulusõnu. Viimne vilksatus ja ka pseudovalgus kaob. Keegi publikust katsub pimedust ignoreerida: telefoniekraani välgatus, et kaeda kellaaega, on nõnda lõpmata naiivne, et isegi piinlik ei hakka enam.
Tiina ja Mihkli pulmapidu rütmistab ja raamistab koopakaraoke, kus oma malbed laulud laulda Kleeri mehel Johnil (Rasmus Kaljujärv), peigmehel Mihklil (Jörgen Liik) ja teistel pulmalistel. Oo, kuis nad kõik tantsisklevad sujuvalt, elegantses enesekindluses. Jõnksulise maneeriga pillutab sekka subtiilseid rämeduse- ja kohatusepärleid üksnes ema ja ämm (Anne Türnpu).
/nginx/o/2022/04/21/14498645t1h0a2f.jpg)
19. aprillil püüti Türnpu ägedale karaokenumbrile reageerida vaheaplausiga. Oli teinegi plaksutusekatse – Erki Lauri vaimustavale musta luige tantsule, kus deemonlikkus ristub tühjusetunnetusega. Kummatigi ei lasknud lavastuse hillitsetud hingus aplausil kirglikuks lahvatada. Vaikuse kuulatamine ja hoidmine on väärisoskus.
Vaikusevajadus kui kutse peegeldub Katariina Tamme – Tiina ükssarvikusilmis. Järkjärgult mõjutades, viimaks nakatades ka ligimesi koopiakirjutajaid, kelle koopiamasinlik reipusekramp hajub, kohustus õnnelik olla lahtub. Ometigi aimub sordiini summutatud koopa- ja koopiainimeste poeetilises lavaelus rohkem huumorit, kui ehk näib. Lahtisema naeru võimaluse vaigistab vaade ükssarviku silmisse, samas tunnen saalis, kuis suunurgad kerkivad vargsi ülespoole.
Juhan Ulfsaki lavastuse lummust ma ei üritagi analüüsida. Mistarvis lahata unenägu, ku(n)i see kütkestab. Kui 12. aprillil teatrist väljusin, viibis Rataskaevu tänaval mees, kes parasjagu lausus telefoni umbes sedamoodi: «Ajame puudlid hoovi ja paneme projekti käima!» Kangestusin sekundiks. Projektikaraoke kestis ja takerdus kui kriimustatud vinüülplaat. Vanalinnas märkasin ümbrust otsekui esimest korda.
Liinibussis nr 40 aga kohtasin sel õhtul inglit. Temast ma rohkem ei räägi, «Melanhooliata» ei oleks me kohtunud. Muidugi pelgasin teist vaatamist väga. Selgus, et asjata. Koduteel vaatasin seekord tõtt Jaan Krossiga Harju tänaval. Kirjanik on määratud seisatama oma kodule nii ligidal, raamat kaenlas – mida tema mõtleb ja näeb, miks ja kuidas sõnastab? Heitsin kärme mälupilgu lavakoopasse: kaks õde vannis, puudutamas teineteise kätt, veetlev marmorskulptuur, melanhooliast tabatute haprus.
Ükski unenägu, ükski teatrietendus ei kordu. Kivistised koopaseintel muutuvad valguses, varjudes, vaatleja silmades. Ükssarviku hingetõmbed teisenevad. Söandaksin minna – tulla koopasse kolmaski kord.
«Melanhoolia» (Lars von Trieri samanimelise filmi järgi)
Lavastaja Juhan Ulfsak
Lavastusdramaturg Eero Epner
Kunstnik Edith Karlson
Helilooja Jakob Juhkam
Osades Katariina Tamm, Mari Abel, Anne Türnpu, Rasmus
Kaljujärv, Erki Laur, Jörgen Liik ja Markus Truup
Esietendused 13. ja 14. aprillil
Von Krahli teatris