Karaokekoobas valge ükssarvikuga

Katariina Tamm ja Jörgen Liik Von Krahli teatri lavastuses «Melanhoolia». Foto: Kristiina Praks

Ei teagi nüüd, kas mu artikli pealkiri sobib Von Krahli teatri uuslavastuse «Melanhoolia» tunnuslauseks? Mida arvab professionaalne reklaamiguru Jaak (Erki Laur)? Graatsilise žestiga tõstab Jaak e-sigareti huulile, kehitab põgusalt õlgu, pillab fraasi: «Ela ilmas kui pulmas!» Silmanurgas sähvatab saatanlik sarkasm.

Jaagu algaja alluv ja noor sugulane, roosa lipsuga nunnu Tim (Markus Truup) ilmutab initsiatiivi, sirvib innukalt eesti fraseologismide elektroonilist alussõnastikku (FES).Halloo, mis toimub, Abraham ei ole ükssarvik, vaid hobune! Seda selgitab pepsil, toonitatult kannatlikul häälel süsteemilemb projektidaam Kleer (Mari Abel). Hobune, kellega ratsutab üksnes Tiina, pruut. Saan aru küll. Näen oma ihusilmaga. Ometi viirastub ükssarvik. Taipan mõistusega sedagi, et hobune lavakoopas ei ole päris, ei ole elus.

Ometi loom hingab. Ma tunnetan ta hingetõmbeid ses hingematvalt imekaunis koopavalguses (kunstnik Edith Karslon, valguskunstnikud Mihhail Makošin, Oliver Kulpsoo). Aga valge ükssarvik võib olla hoopis Tiina (Katariina Tamm), mõrsja, keda on juba tabanud melanhoolia.

Kui kogesin «Melanhooliat» esmakordselt 12. aprillil, mil esietendus muundus «vääramatu jõu mõjul» (nii kirjutati mulle teatrist)

eelesietenduseks, lisas lavakoopale ängivarjundeid kujutelm pommivarjendist. Aegamisi hakkas valulik sõjaviirastus haihtuma, tasahaaval sugenes ja tugevnes aim Platoni koopast.