Charles Mingus 100. Šikk ja peen

Charles Mingus 1976. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Charles Mingus ei ole ilmselt jazz’i-parnassil nii esil kui Louis Armstrong, Miles Davis, Charlie Parker või John Coltrane. Üks põhjuseid on ehk see, et Mingus oli bassimängija, ja see pole just eriline soolopill. Samuti ei saa välistada selle kõige juures teatud elitismi pitserit. 22. aprillil oleks ta saanud 100.

Ma isiklikult hindan teda väga ja plaadiga «Mingus Mingus Mingus Mingus» võtan meelsasti päris tihti kohtuda. Neil hetkedel tunnen ennast parema inimesena, või kui mitte parema, siis vähemalt stiilsemana. Kui mul juhtuvad olema jalas dressipüksid, muutuvad nad Minguse bigbändi tule all kindlasti viigipüksteks. Selles muusikas on avarust, stiili ja joont. Ilmselt ka luksust. Sageli on see joon ka filmilik ja selle orkestraalse muusika mõjusid võiks üksjagu leida 60ndate, 70ndate filmi-jazz’is. Tahaks siinkohal isegi vaadata Ennio Morricone poole.

Mingus kasvas Los Angelese Wattsi linnaosas, kus 60ndate keskpaiku toimusid ka kuulsad rassirahutused. Tema kodus, vanaema valvsa pilgu all, oli lubatud ainult kirikumuusika kuulamine. Väike Charles Mingus aga proovis raadionuppu nendele lainetele kruttida, kus mängis Duke Ellington. Selle eest andis vanaema vitsa. Ehkki ka Duke Ellingtoni kuulates muutuvad mu dressipüksid viigipüksteks ja dressipluusist saab pintsak, siis Charles Minguse vanaema nii ei arvanud.