Virgo Sillamaa: autoriõigusi puudutav juriidika on paras esoteerika

Virgo Sillamaa tõdeb, et autoriõigusi puudutavas juriidikas on palju halle alasid. Foto: Remo Tõnismäe

Täna tähistatakse rahvusvahelist intellektuaalomandi päeva, mille eesmärk on laiemalt teadvustada, et intellektuaalomand on väärtus, mida tuleb kaitsta ja tunnustada. Intellektuaalomandi ja autoriõiguste alase teadlikkuse tõstmiseks valmis Eestis hiljuti selle valdkonna infot koondav uus veebileht intellektuaalomand.ee.

Minu vestluskaaslaseks on Eesti Autorite Ühingu juhatuse liige, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia külalisõppejõud ja intellektuaalomandi ning iseäranis autoriõiguse alase teadlikkuse tõstmise projektijuht Virgo Sillamaa, kes valmistab ühtlasi koos Tartu Ülikooli professori Aleksei Kelliga ette temaatilist e-kursust nii gümnasistidele kui ka looverialade tudengitele.

Mina tean teid varasemast eelkõige muusikuna. Kuidas ja kunas te autoriõiguste teema juurde jõudsite? Kas selle taga on mingi isiklik trauma?

Isiklikku traumat kahjuks ei ole, kuna autorina teenin ma väga vähe tulu. (Naerab.) Ehkki midagi siiski teenin. Minu abikaasa on helilooja, tema teenib natuke rohkem. Ma ei ole muusik alates 2016. aastast. Aga ma tegelen pidevalt edasi erinevate muusikavaldkonna teemadega.

Kui ma töötasin aastate eest Music Estonias (Eesti muusikaettevõtete esindusorganisatsioon ja muusikaettevõtluse arenduskeskus – toim), siis üks meie põhilisi eesmärke oli aidata kohalikel muusikaettevõtjatel aru saada, mis selles maailmas parasjagu toimub, muuhulgas kuidas autoriõigused ja intellektuaalomandit puudutavad õigused toimivad. Sest autoriõigused ja intellektuaalomand on täna väga suur osa muusikaettevõtete varast.

Kas on õige öelda, et selle temaatika teeb keeruliseks mitte niivõrd moraalne, vaid juriidiline külg?

Juriidiline pool on siin nii keeruline, et moraalseni eriti ei jõuagi. (Naerab.) Kui maha istuda ning antud teemadel pikalt ja rahulikult filosofeerida, siis selguks ilmselt, et moraalne külg on veel keerulisem kui juriidiline...

Autoriõigusi puudutav juriidika on paras esoteerika, selles on palju halle alasid. Kui inimene pole harjunud seadustega tegelema, siis ta võib neid lugeda, kuid neist aru saada on väga raske. Esiteks: kuna asjad on väga keeruliselt sõnastatud. Ning teiseks: kuna paljuski seadus ongi hägune, vähemasti tavainimese vaatepunktist.

See viimane aspekt on loomeinimestele sageli suureks üllatuseks, sest nad näivad uskuvat, et seadus, millest nad ise nii hästi aru ei saa ning mida nad enamasti lugenudki pole, hoolitseb nende õiguste kaitse eest justkui iseenesest. Nad arvavad, et seaduses on kõik ilusti kirjas.

Kuid tegelikult ei ole. Seadus ei anna paljudes küsimustes üheseid vastuseid. Seadus määratleb printsiipe, põhimõtteid, mõisteid ning mingite mõistete rakendusala. Aga konkreetset kaasust määratleb sageli ikkagi kohtuotsus.

Seadus ei ütle meile mustvalgelt, millal on plagiaat ja millal mitte?

Ega ei ütle tõesti. Kas neli kattuvat nooti on plagiaat või ei ole? Eesti muusikute hulgas on näiteks väga laialdaselt levinud eksiarvamus, et on määratletud mingi müütiline miinimumarv noote või sekundeid, alla mille pole tegu autoriõigusega kaitstava materjaliga. Kirjanduse puhul on näiteks selge, et üks sõna ei ole kaitstav. Kuid sealt edasi läheb juba keerulisemaks. Autoriõigus kaitseb «originaalseid» teoseid, see on üks kesksemaid mõisteid, kuid iseäranis napi materjali puhul pole lihtne öelda, mis on originaalne ja mis mitte.

Aga millest peaks siis lähtuma?

Reegel on see, et ürita mitte kopeerida, aga kui kukub sarnane välja ning sellest tekib (kohtu)vaidlus, mida osapooled ei suuda lahendada, siis kohtunik otsustab. Seda näitas meile hiljuti Ivar Musta kaasus. (Ivar Must pöördus 2016. aastal kohtusse Orkla Eesti ASi (ühendatud AS Põltsamaa Felix) vastu, et saada üle 100 000 euro hüvitist 1994. aastal loodud teose «Põltsamaa, ehtne ja hea!» arranžeeringu korduva taaskasutamise eest. Kohtus oli vaidluse all kahe takti ehk kaheksa noodi pikkune osa algsest teosest – toim.)