N, 9.02.2023

Pekslevate tiibadega musträstas

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Pekslevate tiibadega musträstas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ester Kuntu ja Hendrik Toompere lavastuses «Musträstas».
Ester Kuntu ja Hendrik Toompere lavastuses «Musträstas». Foto: Johan Elm

Lavastuse «Musträstas» kavalehel on kirjas ambitsioonikas, ent tõepärane alapealkiri: psühholoogiline väljakutse publikule ja kahele näitlejale. Oleks nagu kohane lisada, et väljakutse laieneb ka lavastajale. Johan Elmi senist lavastajateed iseloomustab keskendumine psühholoogilise teatri väljendusvahenditele ja sisendusjõule, ta tegeleb keeruliste, ebamugavate teemadega.

Seda tõdedes võiks provotseeriva ning stamplikuks leierdatud sõna «väljakutse» asendada sõnapaariga «lavastaja käekiri» või «omateema otsing». Üldistusi teha on vara, aga noor lavastaja paneb oma teekonda tähelepanelikult jälgima.

David Harroweri näidend «Musträstas» Johan Elmi tõlkes ja lavastuses võimaldab luua kaks teatrisilda. Üks sild kannab Elmi esmalavastuseni, veel lavakooli 28. lennu tudengina: samuti David Harroweri näidend «Noad kanade sees» esietendus kevadel 2018. Teine sild suundub Endla teatrisse, kus Küünis on mängukavas «Must lind», toosama näidend, nüansi võrra erineva pealkirjaga, tõlkija ja lavastaja Ott Raidmets, esietendus oli 1. oktoobril 2021.

Põnev on jälgida ja võrrelda sama näidendi eri lavastusi. Kuigi «Musträstas» ei ole kerge ega mõnus vaatamine, ainuüksi temaatika tõttu, on autor kirjutanud haarava dialoogi, tulvil katkestusi, ütlematajätmisi, sisemusse surutud saladusi, ihasid, õigustusi, süüdistusi, kahtlustusi jne.

Märksõnad
Tagasi üles