Kumus avaneb Lembit Sarapuu isikunäitus

Lembit Sarapuu. Keskustelu. 1989–1990. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Neljapäeval, 28. aprillil avatakse Kumu kunstimuuseumis Lembit Sarapuu mahukas isikunäitus «Tegelikkus ja tõelisus». Väljapanek teeb põhjaliku sissevaate kunstniku loomingusse läbi kuue aastakümne. Kokku eksponeeritakse näitusel üle 130 teose: vanim dateeritud teos pärineb aastast 1961 ning uusim aastast 2021.

Näituse ajal 92-aastaseks saava Lembit Sarapuu (snd 1930) omanäolist ja väljendusrikast maalimislaadi on tema 60 aasta pikkuse kunstnikutee jooksul seostatud nii naivismi, transavangardi kui ka postmodernismiga. Sarapuu loominguliseks kõrghetkeks võib pidada Eesti taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui tema mütoloogilistel ainetel loodud teosed ja eriti «Kalevipoja» motiividega maalid kõnetasid laia publikut, ent hõivasid olulise koha ka kohalikus kunstikontekstis. Sarapuu teosed kuuluvad paljudesse era- ja muuseumikollektsioonidesse ning teda on autasustatud mitmete riiklike preemiatega.

«Sarapuu loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri,» kommenteerib näituse kuraator kunstiteadlane Anders Härm.

Sarapuu tuli Eesti kunstiellu kolmekümneaastase suhteliselt küpse mehena 1960. aastate esimeses pooles pärast lühikest sõjaväelase karjääri 1950. aastatel ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maali eriala lõpetamist 1961. aastal. Enn Põldroosi ja Olav Marani põlvkonnakaaslasena suhtles ta ka nooremate, rühmitusse ANK ’64 kuulunud kunstnikega, kuid leidis oma isikupärase pagemisjoone ametlikust kaanonist naivismi ja vararenessansliku kunsti kaudu.

«Sarapuu katsetas kuuekümnendatel lühidalt nii nõndanimetatud karmi stiili kui pisut hiljem ka soosterliku sürrealismiga, kuid otsustas nõukogude kunsti ametlikust liinist hälbimiseks leida omaenda ja sealjuures üsna üksildase tee,» kirjeldab Härm.