/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2022/04/26/14510623t1hea35.jpg)
- «See film näitab lapseks olemist nagu lapsekehas vangis olemist.»
- «Neid lapsi, kes mängisid halbu tegelasi, ma isegi julgustasin olema veel halvem.»
- «Olen lapsevanemana tundnud puudust intrigeerivatest lastefilmidest.»
Esmaspäeval esilinastus Jaak Kilmi värske film «Tagurpidi torn». Hoolimata sellest, et tegelased on lapsed, pole tegemist mingi järjekordse süütu suveseiklusega, jutuks võetakse täiesti sünged, kuid väga olulised teemad.
Teie eelmine film «Jõulud džunglis» rääkis samuti lastest, aga selle võtted toimusid Indoneesias. Mis tundeid tekitas eksootikast kodumaale naasmine?
Meil oli Aidi Vallikuga «Tagurpidi torni» stsenaarium ammu valmis. Tahtsime aastaid tagasi võttesse minna, lausa enne «Jõulud džunglis» filmimist. Aga juhtus nii, et me ei saanud toetust, sest oli majanduslik madalseis või palju filme, mis tahtsid kohe võttesse minna. Meile öeldi, et see tundub hea film, mida plaanite teha, aga lükake paar aastat edasi.
Me eriti ei kurvastanud, sest meil polnud veel ideaalset casting’ut. Aga kuna pidime «Tagurpidi torni» võtetega viivitama, saime teha uue casting’u, kõik jooksis paika ja saime näitlejad, kes kaks aastat varem ei olnud õiges vanuses.
/nginx/o/2022/04/26/14510627t1hb479.jpg)
Kui öeldakse, et veel ei saa võttesse minna, ja ise ei tunne end täiesti kindlalt, siis võibki see olla märk, et tuleb end natuke tagasi hoida, ja kaks aastat hiljem saabubki õige aeg.
Kui tuleb leida lapsnäitlejad filmi, siis kuidas nende omavaheline keemia kohe kindlaks teha?
See tulebki paika panna, sest ei saa tuua võõraid lapsi võtteplatsile ja käskida neil sõbrad olla. Meie lapsed sõbrunesid juba casting’u ajal, mida oli neli või viis vooru. Enne võtteid oli meil poolteist kuud tõsist prooviperioodi, kus veetsime terveid päevi koos ja mängisime stseene läbi. Lastel olid prooviperioodil vabad käed, nad said palju lollitada.
Sai ka pinksi mängitud, tasakaaluliini peal ronitud. Juba siis oli näha, kellest saavad suuremad sõbrad ja milline keemia võiks kujuneda. Ma arvan, et lapsed kasvasid seal kokku.
Jaak Kilmi (1973)
Eesti dokumentaal- ja mängufilmilavastaja
Valik filme
«Sigade revolutsioon» (2004, koos René Reinumäega)
«Disko ja tuumasõda» (2009, dokumentaal, koos Kiur Aarmaga)
«Sangarid» (2017)
«Jõulud džunglis» (2020)
«Tagurpidi torn» (2022)
Kui kõik Kilmi mängufilmid räägivad suureks kasvamisest, siis lavastaja leiab, et just «Tagurpidi torni» tehes sai temast esimest korda moralist,
kes tahab julgustada täiskasvanuid lastega rohkem rääkima ja nendega
tegelema.
«Tagurpidi torni» filmi läbib teatav tume hoovus, mida lastefilmides enamasti ei näe. Kes on «Tagurpidi torni» peamine sihtgrupp?
Ma arvan, et see on perega vaatamise film, aga väiksemad pudinad tuleks koju jätta. Ma ei soovitaks seda näiteks esimese klassi lapsele, aga näiteks kümnendast eluaastast on seda hea vanematega vaadata.
Lähiaastatel on ilmunud mitu kodumaist lapsepõlvekogemusest rääkivat filmi. Miks see filmitegijatele nii atraktiivne on?
Lapsepõlvelugude juurde tagasi minekul on tihtilugu nostalgiline põhjus. Tahetakse rääkida lugu esimesest armumisest lapsepõlves või võimsast emotsioonist, mis hetkega inimese küpsemaks muutis. Ka «Tagurpidi torn» on mõnes mõttes initsiatsioonifilm, kus ühest poisist saab suve jooksul inimene.
Minu filmis on nostalgia osakaal vaat et olematu. Me ei lähe selle looga kuskile 80ndatesse, räägime seda lugu tänapäevases Eestis. Filmi vaadates saab arvata, et lapsepõlv võib ka raske olla. Eriti kui tuleb lahendada küsimusi, millest jõud veel üle ei käi ning tarvis läheb täiskasvanute abi, kuid seda ei ole kuskilt võtta. «Tagurpidi torn» näitab lapseks olemist nagu lapsekehas vangis olemist.
/nginx/o/2022/04/26/14510625t1h426f.jpg)
Lapsed satuvad filmis ebamugavate, vägivaldsete valikute ette. Kui palju teie meelest filmi lapsi mõjutab täiskasvanute eeskuju? Kas inimeses võib olla ka loomupärast metsikust?
Mäletan, et filmi monteerija lätlane Andris Grants küsis enne selle töö vastuvõtmist, mis on minu nägemus: kas inimene on sisimas kuri või toob kurjuse esile mingite koosmõjude kokkulangemine?
See on tõesti mingite mõjude kokkulangemine, mis ühe justkui normaalsest perekonnast lapse paneb tegema kriminaalseid asju, väljaspool nii-öelda pehmete väärtuste maailma. Lastel on hästi oluline tunda, et keegi hoolib neist ja neid kuulatakse ära, olgugi et lapsed väidavad tihti, et täiskasvanud segavad neid.
Lapsele on täiskasvanu tugi tähtis, et aru saada, mis on õiged väärtused hea ja kurja skaalal. See ei ole ambivalentne skaala, vaid meie kultuuriruumis selgelt määratud. See, mis on õige ja mis on vale, tuleb ikkagi täiskasvanutelt. Ma ei näe probleemina niivõrd täiskasvanute halba mõju, kuivõrd seda, et täiskasvanud üldse ei anna ennast näole lapse elus.
/nginx/o/2022/04/26/14510628t1hd503.jpg)
Kui lapsed hakkavad seetõttu ise hea ja kurja skaalat paika panema ja neil ei ole täiskasvanute väärtustele toetuda, siis nad ongi eksinud. Siis hakkavad lapsed looma oma väikest ühiskonda, kus väärtused on paigast ära. Tunnen, et «Tagurpidi torni» tehes olin esimest korda nagu moralist, kes julgustab täiskasvanuid oma lastega rohkem rääkima ja nendega tegelema.
Selle filmi tegevus ei toimugi armsas Eesti linnakeses?
Me viisime tegevuse linnast välja. Võtted toimusid Hellenurmes, kus keset heinamaad seisis neli kortermaja. See oli ideaalne koht, sest me ei tahtnud liiga palju kõrvaltegelasi, nagu näiteks koolis klassijuhatajad. Tahtsime luua suvise olukorra, kus lapsed on omapead. Täiskasvanud käivad tööl, lapsed veedavad suvevaheaega, mistõttu aega on laialt ja kohustusi ei ole. Sellises mudelolukorras sai kõige paremini seda kriminaalset lugu läbi mängida.
See lagunenud tööstushoone on päriselus Laitse raadiojaam. Kuidas selle muljet avaldava võttekoha leidsite?
Alguses pidime filmima Peipsi ääres Omedul. Seal asub üks valgumarjatsehh, mis on suurepärane Eesti postmodernistliku arhitektuuri pärl. Lugu oli tegelikult sinna kirjutatud, aga selgus, et me ei tohi seal filmida, sest olevat varisemisohtlik. Meil oli vaja tegevuskohta, mis tunduks lastele muinasjutuliste lossivaremetena.
Siis leidsimegi Laitse endise raadiojaama, mis kuulub seniajani Oliver Kruudale. Kuigi see pole ohutu koht, lubas Kruuda meid sinna, kui tõotasime, et teeme selle võtete jaoks turvaliseks kohaks ja seeläbi igavikustame.
Mida see koht loos väljendab?
Mul tekkiski «Tagurpidi torni» idee siis, kui sõitsin ükskord läbi Eesti, vist olles teel Viljandi folgile Tartust. Vaatasin autoaknast mööduvaid hüljatud kolhooside hooneid, silotorni, lautu, sigalaid, mis loojanguvalguses nägidki välja nagu romantilised lossid.
/nginx/o/2022/04/26/14510640t1h2807.jpg)
Nii tekkiski mõte viia tegevus kolhoosi varemetesse, mis lastele on nagu muinasaegne koht, mida nad ongi terve elu näinud varemetena. Kas lastel ongi vahet, kas nad on keskaegsetes lossivaremetes või mõne kolhoosi kompleksis? See on ju üks ja sama mineviku varemetel turnimine. Mul hakkas peas kerima mõte, mis võiks juhtuda sellistes varemetes, kus lapsed mängimas käivad. Ja sealt tuligi lugu.
Kui palju lapsnäitlejad hoomasid tõsiseid teemasid, mis filmi läbivad?
See ei olnud saladus. Me jutustasime selle loo lastele kaks kuud enne võtteid. Nad said aru, kes on hea ja kes on paha, mis valikuid tegelased teevad. Päriselus on nad toredad lapsed, kes ei teeks ise selliseid valikuid, nagu filmis näeb. Aga me arutasime lastega, miks tegelased filmis teatud asju ütlevad.
Neid lapsi, kes mängisid nii-öelda halbu tegelasi, ma isegi julgustasin olema veel halvem ja tundma sellest mõnu. Usun, et negatiivset tegelast ongi mõnusam mängida kui positiivset. Selle stsenaariumi puhul mõjub põnevalt, kuidas justkui märkamatult hakkab kurjus ühest heast lapsest välja tulema, paisudes nagu lumepall ja võimendudes kambas.
/nginx/o/2022/04/26/14510636t1hb59c.jpg)
Ilmselt ongi rohkem vaja koguperefilme, mis puudutavad selliseid teemasid, et tekiks rohkem vestlusi laste ja vanemate vahel?
Ma olen lapsevanemana tundnud puudust intrigeerivatest lastefilmidest, mis tegelevad oluliste väärtustega. Tüdinud olen ma lastefilmidest, kus sõpruskond tegeleb mingi tühja-tähjaga, nagu kadunud aare või aardekaart. Tegelikult on asjad maailmas palju keerukamad.
Tihtilugu on igas lastekambas keegi tõrjutud, toimub mingisugune arusaamatu intriigitsemine, ühel hetkel võivad sõbrad eest ära joosta ja teha midagi täiesti mõistmatut või koledat. Sellised grupidünaamika küsimused on lastefilmides täiesti tähelepanuta jäänud, nagu ka nii-öelda paha käitumine, millest on mugavam mitte rääkida.