Spioonilugu ajast, mil restoranides veel suitsetati ja tulistati

Erkki Koort Foto: Ээро Вабамяги

Mäletan oma üllatust, kui 2018. aastal kuulsin, et seni avalikkusele eelkõige kapo ülemkomissari ja siseministeeriumi asekantslerina tuntud Erkki Koort on võtnud kuulda muusade kutset ning kirjutanud oma esimese romaani, milleks sai 13. sajandi sündmustikuga ajalooline põnevik «Kättemaks Kirumpääl». Mitmel minu mõtlemises sügavale juurdunud stereotüübil läksid selle fakti valguses hetkeks suusad risti. Sest inimestel nagu Koort – pealtnäha tõsistel, töökatel ja tähtsatel tegelastel – peaks kirjanduse (kui kergekaalulise ja elukauge taidurluse) viljelemiseks olema liiga vähe aega ning liiga palju eneseväärikust.

Praegu töötab Koort juhatajana nii Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis kui ka Postimehe uurivas toimetuses, ent tema kuvand on vahepealse nelja aastaga läbinud suure värskenduskuuri. Söandan pakkuda, et nüüdseks – kõigest neli aastat pärast oma debüütraamatu ilmumist – tunneb laiem avalikkus teda eelkõige kirjanikuna.

«Kättemaks Kirumpääl» kasvas ajalooliste romaanide ajaloolise traditsiooni sõnatul suunamisel (Karl Ristikivi, Tiit Aleksejev jt) järgneva paari aasta jooksul kiiresti triloogiaks, samast sõjasulase Markuse seeriast ilmusid veel «Veritasu Tartus» (2019) ja «Salakuulaja Vastseliinas» (2020). Kõiki kolme teost on saatnud nii müügiedu kui ka lugejate kiitus, mullu pälvis autor triloogia eest Bernard Kangro kirjanduspreemia.

Tänavu viskas Koort uue vembu: end keskaja Lõuna-Eesti olustikuga põnevuslugude autorina kehtestanud kirjanik tuli välja spiooniromaaniga «Koidik surnud postkastis», mille tegevus toimub läinud sajandivahetuse Tallinnas. Ning ühtlasi veel mitmel pool Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Teose kaanekujunduse keskmes on kaadri sügavusse kiirustav mees, kel käes laskevalmis püstol. Esimest tulevahetust ei tule kärsitul lugejal kaua oodata, sest juba romaani esimeses lõigus, mis viib meid tipprestorani sulnisse miljöösse, kirjeldab autor püssikuulide vihisemist ning punaste verepritsmete maandumist valgele uksele. Bodycount läheb käima kui lendstardist: veel enne lehekülje lõppu on kontol kaks värsket laipa.