Juurikas. Veneetsia toibub «kunstnike biennaalist»

Teeme rahval tuju paremaks. Foto: Allan Hmelnitski joonistus

Voroneži sõpruslinnas Veneetsias avaneb kurb vaatepilt: majade seinad on ära soditud, liikumist takistavad lagunevad «installatsioonid». Kanalites ulbivad vahtplasti tükid, musta kile närakad, naelu täis taotud puutükid, tühjad värvipurgid ja vettinud eskiisid. Kõikjal riivavad silma kolmeliitrised kurgipurgid, kuhu on tehtud «suurt kunsti» – nii paksu kui vedelat. Reostuse mõõtmeid ei oska veel keegi hinnata.

Just nõnda näeb välja iidne Veneetsia pärast «kunstibiennaali», mida Lääne ajakirjandus «kõrgkultuuri» pähe ülistab.

«Olid koledad päevad, suurivaevu pidasime vastu,» nutab veneetslane Giacomo Scarlutti. «Pidime keldrites varju otsima. Meilt varastati jalgratas. Naabritel situti koridoris titekäru täis. Pesu kadus nööri pealt.»