Tume sähvatus teel olematusest olematusse

Kärt Tõnisson lavastuses «söövitab. tuhk». Foto: Rene Jakobson

Eesti Muusika Päevadel esietendus 23. aprillil Theatrumi saalis Maarja Kangro omaeluloolise romaani «Klaaslaps» (2016) ainetel loodud muusikalavastus «söövitab. tuhk», mille libretist ja lavastaja on Liis Kolle ning helilooja Tatjana Kozlova-­Johannes.

«Klaaslapsest» on kujunenud meie kultuuriruumis kiiresti moodne klassika. Nii näiteks tunnistati see ajakirja Vikerkaar noorema põlvkonna kriitikute hiljutisel gallupil suure ülekaaluga möödunud kümnendi Eesti parimaks ilukirjanduslikuks uudisteoseks. Tean, et lavastaja Liis Kolle hakkas juba mitu aastat tagasi ideid külvama ja niite tõmbama, et teha «Klaaslapsest» ooper. See, mis nüüd peale pikka ootust ja ettevalmistust publiku ette jõudis, on märkimisväärsel moel kaugenenud nii klassikalisest ooperikaanonist kui Kangro originaalist.

Libretistina on Kolle öelnud töö käigus lahti nii «Klaaslapse» kronotoobist, narratiivist, autoripositsioonist kui ka kesksest probleemsituatsioonist. Ning tegelikult ka peaaegu kogu keelelisest väljendusplaanist. Jäänud on eelkõige peategelase seisund – see, mis leiab romaanis vihjeliselt väljendamist mitte niivõrd sõnades, mis seda ilmselt väljendada ei suudakski, vaid sõnadevahelises ja -taguses pingestatud vaikuses.

«söövitab. tuhk» on teosena oma vormivalikutes sellisel moel ja määral post-logotsentristlik ning postdramaatiline, et muusika ja teater saavad siin suhelda ja panustada kui võrdsed. Pole ju saladus, et muusika omandab abstraktse meediumina enamasti eepilise, psühholoogilise, ideoloogilise jms mõõtme üksnes läbi teiste meediumite ning žanrite, millega teda sageli paari pannakse (nagu laulusõnad, teater, film, kuuldemäng, tants jne).

Abstraktsusega «söövitab. tuhk» ei koonerda. Libretos polnud vist ühtegi selgelt artikuleeritud sõna ning «vana hea» logos saab oma tiibu sirutada üksnes kavalehele trükitud lühikeses kaastekstis ning kolmes ees- ja tagalava eraldavale pooleldi läbipaistvale tüllile etenduse käigus projitseeritud «Klaaslapse» tsitaadis.

«söövitab. tuhk» tugineb oma vormivalikus eeldusele, et helid on tundeseisundite edastamiseks kohasemad vahendid kui sõnad. Ja ilmselt on see eeldus õige vähemalt sellest seisukohast, et sõnad – iseäranis ilukirjanduslikku lugemisstrateegiat stimuleerivad sõnad – kipuvad oma objekti kas tahes või tahtmata alati liigselt estetiseerima. Ning see on miski, millest kõnealuse muusikalavastuse tegijad näivad olevat püüdnud jõudumööda hoiduda.