AJA AUK ⟩ Mis tunne on põletada ära miljon naelsterlingit

Popsabotöör Bill Drummond ehk pool legendaarsest duost The KLF lõpetas nende avalikud etteasted kõva pauguga, õieti paukpadrunite paukudega. Foto: Kaader filmist

The KLF oli, on ja jääb legendiks kui rahutute loovate vaimude piiritu fantaasia ning transatlantilise kommertsmenu unikaalne ja ebakonventsionaalne kombinatsioon. Tunnen isiklikult eriti sügavat puudust nende siirast anarhistlikust pop-provokaatorlikust kirest ja vapustavast andest keset õilmitsevaid muusikaturu fookuspäevi, soorollikeskseid festivale ja projektipõhiseid bändilaagreid. The KLF oli 1991. aastal maailma kõige edukam singlibänd. Ja siis kadusid nad suure pauguga. Mis täpselt juhtus, pole tänaseni päris selge.

Eri nimede all koos tegutsenud kummalised härrased Bill Drummond ja Jimmy Cauty on algusest peale teadnud, mis on kõige tähtsam. See pole ei turundusplaan, fännibaasi loomise strateegia ega isegi mitte muusika. Kõige olulisem on müsteerium. Sestap pole midagi imestada, et duo oli kategooriliselt briti vähemtuntud filmimehe Chris Atkinsi plaani vastu teha nendest üks tore dokumentaalfilm. Atkins ei lasknud ennast sellest samas suurt segada ja «Who Killed the KLF?» jõudis äsja voogedastusplatvormidele. Drummond ja Cauty proovisid seda alguses igati takistada, aga lõpuks lõid käega, kuid filmi valmimisele kuidagi kaasa ei aidanud ning kaamera ette keeldusid samuti minemast. Nii kasutaski Atkins näitlejaid.

Duo alustas kooseksisteerimist ühise raevuga kogu senise muusika vastu. Ambitsioone jagus. Ega The KLF ole olnud kunagi pelgalt muusika. 1988. aastal kirjutasid mehed kahasse raamatu «The Manual (How to Have a Number One the Easy Way)» «Käsiraamat (Lihtne viis, kuidas kirjutada number üks hitti») ja lubasid maksta raha tagasi nendele, kes ostavad teose, täidavad ettekirjutusi punkt-punktilt ja ometi ei jõua tabeli tippu.