AK ⟩ Hiiu huumor mõrvab krimiloo?

Siiri Julge, «Igatsus». Foto: Raamat

Igatsus» on Rootsis elava eestlanna Siiri Julge (sünd 1973) Hiiumaa mõrvalugude sarja avaromaan, kus mõrvadest puudust ei tule, kuid huvitaval kombel neid keegi eriti innukalt lahendama ka ei kipu. Kui mõrvalugu kõigest muust romaanis toimuvast eraldada, siis meenutab see mõneti tüüpilist põhjamaade põnevikku, mille sisu võib kokku pakituna kokku võtta järgmiselt: «Keerulise mõttemaailmaga meesmõrvar tapab Hiiumaa metsas noori naisi.» Ja selle koha peal sarnasus nordic noir’iga ka lõpeb.

Romaani peategelaseks võib pidada äsja ülikooli lõpetanud Karolini, kes saab töökoha Hiiumaal Kärdla raamatukogus. Kuid paraku ei ole Karolin kaasaegne noor naine, kes hakkab sarimõrvarit jahtima, et oma suguõdesid kurja saatuse käest päästa, tema tegeleb vaid oma isiksuse arengu ja segaste meessuhetega.

Taibukas lugeja saab juba loo algusfaasis aru, et üks Karolini kirgliku armumise ja pereplaneerimise objektidest juhtub olema seesama sarimõrvar, mis sellest, et ta on varem meest vaid korra oma elus kohanud. Karolini sõbranna on samuti aktiivsel mehejahil, kuid temal läheb veidi paremini, nimelt õnnestub neidisel õnge võtta eesti juurtega rootslane, kes soovib laulupeole pääseda, kuid nende kahe kohtumine leiab ohtliku Hiiumaa asemel aset hoopis mandril, ohutus laululaagris.

Romaanis tegutsevaid politseinikke on kujutatud erakordselt saamatuna – ülemus, kes ei näi politseitööst üldse midagi teadvat, ning tema kaks alluvat, kelle vahel on mingi kummaline pliiatsist välja imetud tüli. Eriti imelikuks läheb lugu siis, kui politseil on tõendid otse nina all, aga nad ei vaevu end isegi liigutama, vaid ootavad, kuni keegi pealinnas nende eest töö ära teeb.

Loomulikult juhtub noor naispolitseinik (sarnaselt Karoliniga) olema sarimõrvarisse veidikene armunud, mis sest, et ka nemad on vaid korra elus kohtunud, ta isegi tunneb mehe kuritööga seotud videosalvestiselt ära, kuid igaks juhuks ei räägi sellest kellelegi, lootus mees endale napsata peab ju jääma.

Selles loos on minu lemmiktegelasteks plastivabriku mehed, kes peaaegu juhuslikult saavad õlleklaasi taga teada, mis asi on kohtinguäpp ning kuidas seda oma nutitelefoni laadida. Ei pea just olema edasijõudnud krimisõber, et aimata, kus 1996. aastal sündinud sarimõrvar oma igapäevast leiba teenib ning kust ta saab uuendusliku idee oma järgmiste ohvrite leidmiseks. Fantaasiale ei jäta just palju ruumi ka kurjami «mõistatuslik kasutajanimi», mis on Hiiuindi96.