Max Horkheimeri ja Theodor Adorno teos «Valgustuse dialektika» valmis Teise maailmasõja kohutavate õuduste toimumise ajal. Teos ilmus 1944. aastal ja praegune pealkiri pandi 1947. aasta teisele trükile. See kriitilise mõtlemise keerukas tüvitekst sisaldab äsja ilmunud eestikeelses raamatus viit kirjutist, mõtisklusi ja Indrek Ojami saatesõna.
AK ⟩ Fašism peitub ühiskonnaelu pisiasjades (1)
Autorid võtavad ühiskonnaelu ja ajastuvaimu lahti üksikuteks teemadeks, nagu valgustus, müüt, ideoloogia, tööstusühiskond, kultuuritööstus, nauding, võim ja inimene. Teose ühisnimetajaks võib pidada fašismi kriitikat. Adorno ja Horkheimer nimetavad fašistlikuks ühiskonda, kus rajatakse kõikehõlmavalt (totaalselt) ühtne poliitiline võimusüsteem, mis allutab mõtlemise, teaduse, majanduse ja kultuuri.
Fašistliku kõikehõlmava ühiskonna probleemideks peavad autorid tehnika arengu vaimustuse varjus toimuvat looduse hävitamist ja inimese orjastamist. Elavuse hävitamist võimaldab ühiskonnas ülekaalukalt leviv vahendmõtlemine. Inimestesse suhtutakse nagu asjadesse ning valitsejad kasutavad inimesi, loodust ja tehnikat ühelaadsete vahenditena süsteemses liinitöös.
Ühiskonnas tekkib väär elukorraldus, milles hakatakse ülistama hävitustahet. Hirmust teadmatuse ees luuakse arengut ülistav ideoloogia, millega muudetakse kogu ühiskond teisi ja ennast hävitavaks süsteemiks. Selliseid ühiskondi on läbi ajaloo iseloomustanud varjatud või avalik vihkamine ja vägivald.