Autorid võtavad ühiskonnaelu ja ajastuvaimu lahti üksikuteks teemadeks, nagu valgustus, müüt, ideoloogia, tööstusühiskond, kultuuritööstus, nauding, võim ja inimene. Teose ühisnimetajaks võib pidada fašismi kriitikat. Adorno ja Horkheimer nimetavad fašistlikuks ühiskonda, kus rajatakse kõikehõlmavalt (totaalselt) ühtne poliitiline võimusüsteem, mis allutab mõtlemise, teaduse, majanduse ja kultuuri.
Fašistliku kõikehõlmava ühiskonna probleemideks peavad autorid tehnika arengu vaimustuse varjus toimuvat looduse hävitamist ja inimese orjastamist. Elavuse hävitamist võimaldab ühiskonnas ülekaalukalt leviv vahendmõtlemine. Inimestesse suhtutakse nagu asjadesse ning valitsejad kasutavad inimesi, loodust ja tehnikat ühelaadsete vahenditena süsteemses liinitöös.
Ühiskonnas tekkib väär elukorraldus, milles hakatakse ülistama hävitustahet. Hirmust teadmatuse ees luuakse arengut ülistav ideoloogia, millega muudetakse kogu ühiskond teisi ja ennast hävitavaks süsteemiks. Selliseid ühiskondi on läbi ajaloo iseloomustanud varjatud või avalik vihkamine ja vägivald.
Autorite arvates on probleem kristliku alandlikkuse ülekandmine inimvaenuliku võimusüsteemi suhtes. Võimurid ihkavad üksnes omada, omastada ja evida piiramatut võimu iga hinna eest (lk 216). Valitsused loovad sõjaideoloogiaga pettekujutlusi vaenlasest, moonutades kehtivat korda ja inimeste käitumist. Ideoloogia abil organiseeritakse röövleid ja mõrtsukaid. Riisumise õigustamiseks luuakse ülistav ideoloogia, jampsides perekonna, isamaa ja inimkonna päästmisest (lk 219). Ühiskonnas hakatakse vihkama neid, kes võimust sandistunud ainuvalitseja usku ei poolda. Parteid muudetakse mütoloogilisteks ususektideks.