Kuis naine taltsutab meest

Maria Annuse Katharina ja Veiko Porkaneni Petruchio. William Shakespeare’i «Tõrksa taltsutus» Vanemuises. Foto: Maris Savik

Olin sootuks unustanud, et Shakespeare’i komöödia «Tõrksa taltsutus» algab eelmänguga. Too proloog toob meelde «Mäeotsa Jeppe» mudeli: purjus katelsepp Sly kantakse magavana härrastemajja, kus vennikesele etendatakse armukomöödiat. Lavastaja Priit Strandberg ei ole proloogist loobunud, lavale viskuvad kui vedrust teatristuudio noored, lordi rollis dikteerib tempot Karl Kuntsel. Lavastaja ilmub ise malbe Sly rollis, just tema käivitab saalis hasartse mõistatamismängu – oot-oot, ohoo, kes küll on see näitleja?!

«Tõrksa taltsutuse» osatäitmised tõesti üllatavad. Vanemuise suurel laval tormab ringi terve trobikond väliseid ümberkehastujaid ning sisimaid ümberhingestujaid. Ja ma ei pea praegu silmas Jakobi Mäe teatristuudio õpilasi, kelle mängu-, laulu- ja tantsulust neli tundi kestvat lavastust noore energiaga lennus hoiab, kinnitades lavastaja Strandbergi koolmeistriandi. Ent uudse ja erksa mängulustiga jahmatavad nii nooremad kui ka vanemad näitlejad.

Viivuks kahtlesin, kas tulisilmne ja hoogne Tranio ikka on Kristjan Üksküla, kes loomuldasa justkui pastelsem näitleja. Janek Joost tütarde isa Baptista osas kasutab elegantset kõnemaneeri ja žestikulatsiooni, imiteerib peenelt näitlejat, keda meil kõigil on rõõm mäletada. (Vihje: «Tõrksa taltsutuses» mängib selle näitleja lapselaps!) See idee pole pelgalt nipp, vaid muudab Joosti lavaelu uutmoodi kergeks, leebeks, veidi lüüriliseks.