Kultuurikeskuse sisustus mõjus nagu intiimne kutse vampiiride magamistuppa. Rahvarohket fuajeed täitis erk veripunane valgus, lae alla olid riputatud valged linad. Hoonesse sisenedes ei näinud ma oma üllatuseks mitte zombit, vaid noorukit, kellel pirakas ümar kõrvitsamask peas. Küsimus, kas ta selle maski tagant õieti midagi näebki, jäi vastuseta.
Virvendava silmanägemise needus nakatab HÕFFil õigupoolest paljusid külalisi, kes reedel kohale saabudes haaravad kohe kokteili või õllepudeli. Õdusas vaikses Haapsalus toimuv kolmepäevane festival selline juba on. Korraldatakse groteskne maskeraad, võetakse napsu, sotsialiseerutakse ja loomulikult vaadatakse filme. Õudukafänn ei oskaks mõnusamat kevadekuulutajat tahtagi.