K, 30.11.2022

AK ⟩ «Pole mingi kunst olla demokraat, kui sa oled rikas ja sul läheb kõik hiilgavalt»

Marko Pajevic
, Tartu Ülikooli germanistika professor
«Pole mingi kunst olla demokraat, kui sa oled rikas ja sul läheb kõik hiilgavalt»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kaader Timur Vermese samanimelise romaani ainetel valminud mängufilmist «Er ist wieder da» (2015, režissöör David Wnendt). Franziska Krömeier (Franziska Wulf) ja Adolf Hitler (Oliver Masucci).
Kaader Timur Vermese samanimelise romaani ainetel valminud mängufilmist «Er ist wieder da» (2015, režissöör David Wnendt). Franziska Krömeier (Franziska Wulf) ja Adolf Hitler (Oliver Masucci). Foto: Kaader filmist

Üks tänavuse Prima Vista väliskülalisi, Saksa ajakirjanik ja kirjanik Timur Vermes avaldas kümme aastat tagasi menuka romaani «Ta on tagasi» («Er ist wieder da»), mis räägib tänapäeva Berliinis uuesti ellu ärganud Adolf Hitlerist ja sellest, kuidas ta nüüdse eluolu ja meedia võimaluste juures eduni jõuab. Teos ilmus 2013. aastal Piret Pääsukese tõlkes ka eesti keeles.

Raamat püsis 20 nädalat ajakirja Spiegel bestsellerite edetabelis esikohal ning on tõlgitud 41 keelde ja 2015. aastal ka ekraniseeritud. Edukaks osutus ka Vermese teine romaan «Näljased ja täissöönud» («Die Hungrigen und die Satten»), mis ilmus 2018. aastal. Möödunud aastal avaldas ta romaani «Metroo» («U»).

Härra Vermes, paraku on diktaatorid just nüüd taas väga aktuaalsed. Ukrainas toimuv on selle kohta muidugi kõige dramaatilisem näide, aga ka mujal paistab konjunktuur kõvu mehi soosivat. Kas nägite seda kümme aastat tagasi ette?

Ei, ette ma seda küll ei näinud. Aga kirjeldades Hitleri ja teda ümbritseva maailma kohtumist, avastasin ma mõndagi. Kuidas püüaksid inimesed teda kontrollida? Tähendab, mitte seda, kas ta on Hitler, vaid seda, ega nad äkki kogemata mingile natsile järgne. Tuli välja, et inimestel pole selleks otstarbeks mingeid tavapäraseid mooduseid. Mingit sisulist kontrolli ei toimuks, piisaks teadmisest, et see ei saa olla ehtne Hitler. Igal juhul püütaks vältida skandaali. Mis tähendab: kui ta ei näeks välja nagu Hitler, siis ei hakataks üldse midagi kontrollima.

Kui raamat ilmus, ilmnes veel üks huvitav dimensioon: paljudele lugejatele meeldis see, kui otsekoheselt sõitles Hitler meie demokraatiat ja poliitikat. Paljud ehmusid seejuures ise, kui kergelt nad temaga nõustusid. Hulk teisi aga vaatas üldse mööda sellest, kellega nad nõustusid. Temast sai nende silmis satiirik, koomik, just nagu juhtub raamatu käigus, ent ebameeldivat külge – et tema arvamus peab olema täiega vale, et demokraatia poolt peab olema argumente, mida neil kahjuks parasjagu käepärast pole –, seda nad ignoreerisid. Nii nagu hulk teisitimõtlejaid otsib alati välja ainult need elemendid, mis neile sobivad, nõnda kasutasid nemadki seda raamatut – ning lõpetasid teatud kohtades ikka ja jälle mõtlemise.

Kolmandaks: see ei huvitanud kedagi. Kaks miljonit sakslast luges raamatut, milles väga täpselt jäljendatud Hitler minavormis otse nendega räägib. Välikatse kahe miljoni inimesega. Lühidalt: kõrgkonjunktuuri ei võinud ette näha, aga inimeste kaitsetus, osaliselt isegi vastuvõtlikkus omandas piirjooni.

Kahjuks ikka veel alahinnatakse kirjanduse potentsiaali ühiskonna ja poliitika läbivalgustamisel. Saksamaal on Hitler ju eriliselt hell teema, veel 2004. aastal kritiseeriti kõvasti filmi «Allakäik», kuna seal näidatakse Hitlerit, kes suhtub kenasti oma sekretäri ja armastab oma koera. Pikka aega oli natsionaalsotsialismi käsitlemine huumorivõtmes taunitav. Teiselt poolt on siiski juba tekkinud ka rahulikum suhtumine oma ajalukku: Dani Levy tõi 2007. aastal ekraanile farsi Hitlerist «Minu füürer – tõeliselt tõene tõde Adolf Hitlerist». Ka teile heideti Saksamaal ette, et lasete kurjal paista süütumana. Kuidas teil üldse see idee tekkis? Kas tahtsite oma raamatuga provotseerida?

Ei, esialgu tahtsin lihtsalt nalja visata. Algul pani see aluse paarile päris toredale sketšile, siis andis põhjust lugeda Hitleri «Minu võitlust», ja sellega avanesid hoopis uued võimalused: puhuda autentses kõnemaneeris üles ühe amokijooksja-küülikukasvataja isepäine ideoloogia, kasutada selle näilist loogikat meie ühiskonna peal, anda talle kõigepealt näiliselt õigus, siis osutada absurdsetele tagajärgedele, mis nõnda tekivad – lükata lugeja vahelduva duši alla, lastes tal mõelda «see peab tegelikult paika» ja «see on ju täielik jaburus». Päris kena variant mõtteharjutusi inimestele, kes teevad õigetel põhjustel valet asja ja valedel põhjustel käituvad õigesti – ja seda sellise teema juures, mille puhul eeldatakse, et kõik on juba öeldud.

Provokatsioon oli paratamatu, vältimatu: võimalus kirjutada minavormis tähendas, et Hitleril võis lasta täiesti vabalt rääkida, midagi ei pidanud pehmendama, et hinnangu andmise võis lihtsalt lükata lugejale, mis ühtlasi oli ka tõeline proovikivi: kuidas on seitsmekümne aastaga minevikust üle saadud; kas rahvas on nüüd terve ja diktaatorite eest kaitstud – või ei ole ta seda mitte?

Lõppude lõpuks tuleb välja, et ka sakslased on seitsekümmend aastat harjutanud vaid lastebasseinis, aga päris basseinis vajuvad ikka ridamisi vee alla. Praegu pole mingi kunst olla demokraat, kui sa oled rikas ja sul läheb kõik hiilgavalt. Ent ajal, mil heaolu väheneb, kui pead seda ära andma, on see tõeline lakmustest.

Märksõnad
Tagasi üles