AK ⟩ Kirjanik ei tohiks lasta ennast sõjal käsutada

Alexander Genis Foto: Erakogu

Alexander Genise läkitus esmaspäeval Tartus algava kirjandusfestivali Prima Vista publikule.

Oma kaugeltki mitte enam lühikese elu jooksul ei ole ma üle elanud nii ränki päevi kui need, mis saabusid 24. veebruaril. Muidugi ei saa seda võrrelda nuhtlusega, mis on tabanud õnnetuid ja sangarlikke ukrainlasi, kes kaitsevad end agressiooni eest. Tundes koos kogu maailmaga kaasa sõja ohvritele, ei saa ma olla mõtlemata sellele, et sõjasüüdlaseks sai minu keele kodumaa. Ja see langeb topeltkoormana igaühele, kes seda keelt kasutab ja sellest kunagi lahti ei saa.

Võiks arvata, et niisugusel ajal saab rääkida ainult sõjast, aga see ei ole nõnda – kas või sellepärast, et me niigi harva diskuteerime millegi muu üle. Selleks, et õigustada meie viibimist sellel festivalil, selleks, et vältida festivali justkui esteetliku teema – «Mängu piirid» – tõttu tekkivaid süümepiinu, selleks, et mitte pidada südametuks kohta elevandiluust tornis ning kaitsta justkui sündmatut asendit «taplusest kõrgemal», tahan ma ära kasutada õppetundi, mille sai kirjanik, kes oli samalaadses – lootusetus – olukorras ja pääses sellest õpetlikul viisil, andes meile edaspidiseks eeskuju.

Ma räägin Hermann Hessest ja tema suurromaanist «Klaaspärlimäng», mille ta kirjutas Teise maailmasõja ajal, kusjuures selle rahva keeles, kes sõja valla oli päästnud. Klaaspärlimängust endast ma räägin üksikasjalikult oma loengus, kus me isegi üritame mängida ühe eksperimentaalpartii, praegu aga rääkigem mitte niivõrd raamatust kui selle autorist.

Elanud kogu sõjaaja Šveitsis, tegi Hesse kõik, mida üks normaalne inimene sai teha ja pidi tegema. Ta toetas Saksamaale jäänud sõpru ja mõttekaaslasi, aitas põgenikke ja ajas nende asju võimude juures, leinas hukkunuid ja surnuks piinatuid, materdas natsismi oma kõnedes ja kirjades. See aga ei seganud tal äärmiselt selgelt hoidmast lahus kodanikupositsiooni kirjanikupositsioonist.

Seda tunnistab vastus tundmatule autorile, kes oli kutsunud teda üles «kirjutama rohkem aktuaalsetel teemadel» ja heitnud ette soovi tegelikkuse eest pakku pugeda. Oli aasta 1939. Sõda oli juba alanud, kuid Hesse ei lasknud sellel enda üle võimust võtta. «Kirjanik selle poolest erinebki normaalsetest inimestest,» selgitas ta oma kirjasaatjale, «et ei lase sõjal ennast käsutada, kuna sõjale, mida me mõlemad vihkame, annab toitu tema pidev tung muutuda totaalseks.»

1946. aastal sai Hesse oma šedöövri eest Nobeli preemia. Kujutame ette maatasa pommitatud Euroopat esimesel sõjajärgsel aastal. Miljonid meeleheitel inimesed, surm, nälg ja kaos. Aga romaanis ei ole sellest sõnagi. Ometi oli sõda Hessel pidevalt meeles, kui ta Klaaspärlimängust haaratud Kastaaliat välja mõtles. See puhas vaimuriik on Hesse järgi inimese eksisteerimise – ja ellujäämise – vältimatu tingimus.

Aga miks mäng? Sellele küsimusele vastas teine selle ala suurmeister – Johan Huizinga. Sama sõja eel kirjutatud raamatus «Mängiv inimene», mida ei saa sellel festivalil meenutamata jätta, alustab ta oma uurimust sellest, et väidab: võib salata peaaegu kõike abstraktset – õigust, ilu, tõde, Jumalat, kuid ei saa salata mängu.

Aga tunnistades mängu, me tunnistame ka Vaimu, sest mis ka ei oleks mängu olemus, «mäng ei ole midagi ainelist». Mängu väärtus on selles, jätkab Huizinga, et «ränga vaimse rõhumise ajajärkudel» see «toob ajutist, piiratud täiuslikkust», ja et «mäng nõuab absoluutset korda». Teiste sõnadega, kui jalgpalli mängitakse kätega, siis ei ole see jalgpall.

Jagades seda suhtumist Mängu, uskus Hesse, et kõige rohkem on Kastaaliat vaja ajaloo lootusetult tumedatel tundidel, kui tundub, et nüüd küll ei ole aristokraatliku ja peadmurdva «Klaaspärlimängu» aeg: ei lähe sellest leib odavamaks ega vaiki ka kahurid.

Kuid olles küll ebapraktiline ning vähestele vajalik ja arusaadav, päästab mäng maailma sellega, et õigustab tema olemasolu – nii nagu Bach, luule või ehakuma. Mängu on tarvis selleks, et toetada ja kasvatada õhukest kihti kunstieliiti, kes hoolitseb kõige haruldasemate kultuuriõite eest.

Arvatakse, et kui langevad pommid, siis säärase intellektuaalse meelelahutuse eest hoolitsemine võita ei aita. Kuigi tegelikult just Hesse ja kõik temataolised on abiks sellega, et sõja ajal metsistunud inimkonnal on, kuhu tagasi tulla.

Alexander Genis,

New York – Tartu, aprill 2022

***

Tõlkinud Toomas Kall

Alexander Genis osaleb Prima Vistal 9. mail venekeelse programmi Lotmani päeva üritustel ja kohtub publikuga oma autoriõhtul Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsi-saalis 11. mail kell 17.