Erilised saavutused vajavad erilist tähelepanu. Paljude jaoks ikoonilises staatuses kõrguv Lars von Trieri imeline ja hermeetiline film just ei kutsu seda teost uuesti interpreteerima. Eelkõige seepärast, et mis sinna ikka enam lisada oleks. Kui mälu järgi parafraseerida juhtumisi pealtkuuldud elutarkust maestro Tõnu Kaljuste suust: «Ärgem laskem interpretatsioonil autoriloomingut varjutada.»
KULTUURIS KUUM ⟩ Näpunäiteid Von Krahli «Melanhoolia» ja «Aia» vaatamiseks
Ulfsakil aga on olnud teised plaanid ning Von Krahli lavastuse puhul seda problemaatikat ei teki. Ulfsak on taibanud võtta arrogantselt režissöörilt, sellelt eetilis-moraalselt tugitoolitimukalt (see on kompliment), tema ainese allikas, arhetüüp, psüühiline paratamatus. Essentsiaalseim, millele alles pärast selle mõistmist saab ehitada selle, mida on harjutud kutsuma nn looks (story, tarina). Sellisele alusele toetuv nn lugu ei sumbu kergestiriknevasse kujundikeelde, mis muutub nagunii vastavalt hooaja vaimule, vaid saab tõusta sümbolite juurde, mis ei ole enam nii kergesti ümberreastatavad kui kujund. Sümboli all pean ma silmas mitte alasti naist hobuse seljas (mis on kujund, nali ja nali Kundera mõistes), vaid seda, millele see nali toetub, mis ta meieni toob. Antusele, mis ulatub otsaga teispoolsusest siinpoolsusesse, jäädes analüüsimatuks tervikuks, firmamendiks.